Inimene kastis - kuidas USA eriväelane Nissani tippjuhi ära varastas

Värvikas põgenemine on tüüpiline narkoparunitele, sarimõrvaritele või endistele diktaatoritele. Endine autokontserni tippjuht Carlos Ghosn rebis aga stereotüübid puruks ja näitas täiesti uut taset – kasti pakituna võib põgeneda ka ülemaailmselt hinnatud geniaalne ärijuht.

Liibanoni päritolu brasiillane tegi uskumatu karjääri. 1978. aastal, 24-aastaselt, pärast Pariisi elitaarse kaevanduskooli lõpetamist, värvati ta kohe Michelini poolt. Juba 1981. aastal sai temast Prantsusmaal asuva tehase direktor. 1985. aastal nimetati ta Michelini Ladina-Ameerika osakonna juhiks Brasiilias, mis oli ettevõtte jaoks probleemse piirkonna veelgi probleemsem haru.

Ja Ghosn ei petnud lootusi. Napilt pankrotistumisest pääsenud haru puhkes õide. Ettevõtte kasum tõusis. Uus juht vallandas halastamatult töölisi ja raius kulusid - Brasiilias suleti kaks Michelini tehast. Samal ajal investeeris ta agressiivsesse turundusse ja müügiesinduste laiendamisse. Ühtlasi lõi sidemeid kõige kõrgemates ringkondades.

Miks ei peaks valitsuse siis liikmed rõõmustama suurepärase ettevõtte hea käekäigu pärast - laekuvad maksud, suured riigihanked ja prestiiž?

Lisaks moderniseeris Carlos Ghosn aktiivselt tootmist ja juurutas juhtimisuuendusi - olgu need siis Jaapani või Ameerika omad. Polnud tähtis kelle, peamine oli, et need pidid töötama.

Keegi ei imestanud, kui 1989. aastal sai Ghosnist korporatsiooni Põhja-Ameerika divisjoni direktor. Ta oli ettevõtte tõeline täht, tuues edu kõikjal.

Ameerika Ühendriikides korrati Brasiilia stsenaariumi. Ettevõtete ühinemisjärgse poliitika "kulude kärpimine" on teinud Michelinist maailma suurima rehvitootja. Oli aeg liikuda järgmisele tasemele.

1996. aastal meelitati Michelini särav täht Renault'sse. Ka siin oli seis masendav - ettevõte kandis suuri kahjumeid – ainuüksi 1996. aastal enam kui kuus miljardit franki. Valikus oli vaid erastamine, mis võis Prantsuse autogigandi kaardilt kaotada. Kuid tänu Ghosnile näitas Renault juba 1998. aastal 5,4 miljardi frangi suurust kasumit.

1999. aastal alustas Carlos Ghosn lobitööd Renault ja Nissani ühinemise osas.

Jaapani korporatsiooni seis oli selleks ajaks katastroofiline - ettevõtte koguvõlg ulatus 20 miljardi dollarini ning oli juba sisuliselt pankrotis. Ükski kaine mõistusega inimene poleks andnud tema eest poolt sentigi.

Ghosn uskus siiski, et ühinemine Jaapani autotootjaga lubab Aasia turud üle võtta ja kohalikust mängijast saaks tõeliselt globaalne etevõte.

Nissani päästeplaan oli Ghosnile tüüpiline - massilised koondamised ja kulude järsk vähendamine. Kokku koondati 14 000 töötajat, suleti viis tehast. Lisaks agressiivne turundus ja kohaliku ettevõtluskultuuri täielik hävitamine – enam ei edutatud aastaid firmas töötanud inimesi, kes ei väärinud edutamist. Ebaõnnestusid - uks on sealpool. Kas see oli julm? Jah. Kuid muud kapitalismi Ghosnil Nissani jaoks polnud.

Jaapanlaste jaoks oli kõige valusam punkt ettevõtte kogu kontoritöö tõlkimine inglise keelde. Kõrgema juhtkonna jaoks oli see sülitamine näkku. Sülitamine, mida nad, nagu hilisemad sündmused näitasid, ei unustatud.

2002. aastaks näitas Nissan juba miljardeid dollareid kasumit ning rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Carlos Ghosn kutsuti ka Venemaa AvtoVAZ-i reformima - AvtoVAZ-ist sai osaliselt Renault kontserni tütarettevõte. Ja 2016. aastal liitus Nissaniga Mitsubishi Motorsning Ghosni poolt kokku pandud alliansist sai suuruselt neljas autotootja maailmas. Carlosest sai samaaegselt Nissani ja Renault juhatuse liige ning Mitsubishi Motorsi president.

Tundus, et nüüd võis minna poliitikasse ja saada valitud presidendiks nagu Macron. Või suitsetada kanepit millegi üle muretsemata, nagu Elon Musk.

Kuid läks teisiti: tuli hoopis põgeneneda vanglast ja kohvris.

2017. aastal loovutas Ghosn Hiroto Saikawale Nissani juhatuse esimehe koha. See oli paraku viga. Koos korporatsiooni juristidega alustas Saikawa varjatud võitlust endise bossi vastu. Ghosni 2018. aasta jaanuari avaldus vajaduse kohta muuta Renault ja Nissani vaheline liit pöördumatuks vajus Jaapani korporatiivsesse mülkasse - Nissan alluks otseselt prantslastele. Seda ei saanud jaapanlased lubada.

"Ghosni algatus tuleb neutraliseerida, enne kui on liiga hilja," - kirjutati ühes lekkinud e-kirjas.

Ettevõtte advokaadil Hari Nadul kästi koguda Ghosni kohta kompromiteerivaid andmeid. Kõik raskesti seletatavad kulutused ja vead - kõik fikseeriti. Nii selgus, et Ghosn tegi mitmeid finantstehinguid küll ettevõtete huvides, kuid neid oli maksuametile raske selgitada.

Näiteks püüdis ta altkäemaksu abil suurendada ettevõtte osalust Saudi Araabia ja AÜE turgudel. Lisaks registreeris ta enda nimele kinnisvara, mida töötajad kasutasid ja mida oli vaja salajasteks läbirääkimisteks Aasia ja Ladina-Ameerika poliitikutega. Kõik suurfirmad teevad seda, kuid vahele jäävad vähesed - ainult need, kes tegutsevad ettevõtte huvidele vastu.

Ja Ghosn jäi vahele, kuna Nissani Jaapani juhtkond lekitas kogutud materjali uurijatele.

19. novembril 2018 arreteeris Jaapani kohus Carlos Ghosni, süüdistatuna ettevõtete rahaliste vahendite omastamises ja seejärel korruptsioonis. Järgmise kolme kuu jooksul vabastati mees kõikidest ametikohtadest.

20. novembril 2018 olid Jaapani ajalehed täis Ghosni arreteerimise üksikasju.

Eilsest iidolist, kelle nägu välgatas mainekate rahvusvaheliste foorumite tribüünidelt sai vang, hävitatud mainega vang. Lisaks hülgas mehe teine kodumaa Prantsusmaa ta Jaapaniga paremate suhete nimel ning mingit toetust sealt loota polnud.

Ghosn osutus ebamugavaks vangiks. Ta kordas pidevalt oma süütust, keeldus igasugusest koostööst uurijatega ning rääkis kõva häälega Jaapani omakohtust. Ta süüdistas endisi kolleege vandenõus enda vastu (ja tal oli sealjuures õigus). Lõpuks anti talle võimalus kolida vanglast ümber koduaresti.

Juba koduarestis hakkas Ghosn aktiivselt oma põgenemist ette valmistama. Paari allesjäänud sõbra kaudu - paljud pöörasid talle pärast vahistamist selja - jõudis ta välja eraettevõtteni AISC, mida juhtis endine roheline barett Michael Taylor.

Taylor oli kitsastes ringkondades laialt tuntud. Ta sõdis Iraagis ja Afganistanis ning pärast teenistusest lahkumist sai temast eraettevõtja, kes oli varustanud relvadega Afganistani armeed ja politseid, koolitanud kohalikke politseinikke. 2000. aastate alguses tungis ta narkogruppidesse. Tema abiga saatis FBI trellide taha üle tosina inimese. Lisaks spetsialiseerus Taylor pantvangide, eriti endiste abikaasade poolt röövitud laste, leidmisele ja päästmisele.

2019. aasta oktoobris liikus Ghosni Pariisi kontodelt Taylori firmasse 866 000 dollarit. Järgnevatel kuudel külastas Taylor Jaapanis Ghosni mitmesugustel ettekäänetel mitu korda. 20. detsembriks 2019 oli põgenemiskava valmis. 24. detsembril kanti eralennufirma MNG Jet kontodele 350 tuhat dollarit ja 29. detsembril broneeriti kaks lennukit, mis lendasid marsruudil Istanbul-Osaka-Istanbul ja Istanbul-Beirut.

29. detsembril 2019 lendasid Taylor ja tema meeskond muusikuteks maskeerituna Tokyosse, lubades anda kontserdi linna parimatele inimestele. Tolliametnik ei pööranud suurtele kohvritele mingit tähelepanu.

Kell pool neli kohaliku aja järgi lahkus Ghosn oma majast, kus teda vahi all hoiti, Hayat hotelli juurde. Kaamerad salvestasid tema sissepääsu hotelli, kust ta enam ei lahkunud. Jäädvustati ka video kohtumisest "muusikutega".

"Muusikud" lahkusid mõni tund hiljem hotellist, kandes kaasas oma instrumente ja tehnikat, sealhulgas ratastel suurt kohvrit. Samal päeval kell 23 startis Kansai lennujaamast eralennuk Istanbuli.

Tolli muusikute pagasi sisu ei huvitanud. Kuid Ghosnil tuli lebada kohvris päris mitu tundi. Tema lämbumise vältimiseks puuriti selle korpusesse ligi 70 auku.

Mõne allika sõnul põgenes Ghosn valvsate jaapanlaste eest just selles neljakandilises bassikõlarile mõeldud kastis (vaata pilti).

Kuid aukudega või ilma, ei olnud äratanud kast tolliametnikes mingit tähelepanu.

Tasub muidugi veel mainida, et röntgenkiirtega pagasi läbivalgustamist peeti muusikute puhul ebavajalikuks - ärilennukite reisijatel on selle kohapealt mitmeid privileege.

Ümberistumine toimus Istanbulis 30. detsembri 2019 hommikul kell pool viis ning edasi sõideti juba teise lennukiga Beirutisse. Liibanon ei anna oma kodanikke Jaapanile välja ning Ghosn teadis seda väga hästi.

Renaulti inimesed aga ei olnud vahepeal isegi tulnud oma Beirutis asuvate hoonete lukkude vahetamise peale. Seetõttu pani kontserni endine juht rahulikult taskusse selle kinnisvara, millega seoses teda korruptsioonis süüdistati.

2. jaanuaril 2020 arreteeris Türgi kogu MNG Jeti selle lennu meeskonna, millel Ghosn lendas. Ehkki kõigist arreteeritutest oli kastiga pettusest teadlik ainult üks inimene.

Juulis vabastas kohus kõik vahi alt. Muide, nagu selgus renditi üks lennuk, pardanumbriga TC-RZA, Türgi valitsusfondilt TMSF, mida otseselt juhib president Erdogan isiklikult. Kas võis olla, et Türgi juhtkond otsustas oma mingite kavalate plaanide nimel aidata Ghosnil põgeneda? Kes teab.

Michael Taylor ja tema poeg Peter, kes oli samuti seotud Ghosni Jaapanist välja viimisega, arreteeriti 2020. aasta mais Harvardis. Mõlemat ootas Jaapanile väljaandmine. Kuid juba siis oli kaheldav, kas Ameerika kohus sellise otsuse langetaks. Tänaseks päevaks on mehed vabad ja mingit otsust pole.

Hiroto Saikawa ja Hari Nada vallandati Nissanist 2019. aasta lõpus rahade omastamise ja boonuste ülehindamise eest.

Kuid neid ei tiritud kohtupinki - nad olid omad joped, mitte mingid gaijinid - välismaalased.

Ilma nendeta oleks Carlos Ghosn jäänud üheks ärihaidest, keda kõik vaikselt vihkavad, kuid kellele oma firma edu eest ka tänulikud ollakse. Tänu endistele kolleegidele sai temast legend, tuletades meelde, et kõik huvitav siin ilmas pole veel sugugi läbi.

Päästeti ka Jaapani ärikultuur. Tõsi, Nissani aktsiad langesid ilma Carlos Ghosnita järsult – maksimaalselt 1212 jeenilt 2016. aasta lõpus 316 jeenini 2020. aasta aprillis. Novembris hakkas aktsia jälle tasapisi tõusma, sest Nissani inimesed asusid kõigis oma hädades Ghosni süüdistama ja lubasid ettevõtte uuesti kasumisse vedada. Uus programm näeb ette üsnagi ghosnilikke meetodeid – koondamine ja kulude vähendamine mõninga väikese erandiga – tundub, et Jaapanit see ei puuduta.