Kuuekümnendate miljonäride ja rokkstaaride unistus, millest sa pole ilmselt kuulnudki

Eeloleval sügisel pannakse RM Sotheby´s oksjonimajas müüki unikaalne shootikg-brake tüüpi kerega Intermeccanica Murena 429 GT, mis kahtlemata püüab paljude autogurmaanide meeli, sest selliseid valmistati vaid 10 eksemplari. Auto värvikasse ajalukku süvenemiseks tuleb aga minna ajas tervelt 52 aastat tagasi.

Ühel 1968. aasta märtsipäeval astusid Itaalias Torinos tegutseva Intermeccanica kontorisse kaks härrasmeest. Need olid ameeriklased Joseph Vos ja Charles Schwendler, kes olid sõitnud üle ookeani Itaaliasse eesmärgiga täita oma unistus ja ehitada kõige luksuslikum ja kiirem universaal.

Intermeccanica omanik Frank Reisner ei oodanud eelnenud kõnede põhjal kohtumisest midagi head ning arvas, et koostöö ameeriklastega lõpeb ühe suure peavaluga. Saatusel olid aga teised plaanid ning kolm meest jäid sõpradeks aastakümneteks. Tol 1968. aastal aga ei uskunud ükski, et mehed panevad aluse ühele elitaarseimale shooting-brake´ile - Intermeccanica Murena 429 GT-le.

Hiljem ongi keeruline olnud hinnata, millega noored New Yorgist Frank Reisnerit võluda suutsid. Erinevalt Intermeccanica eelmistest klientidest polnud neil üksikasjalikke plaane ega nägemust eesmärgi saavutamisest. Vos ütles hiljem, et nad tulid firmasse nagu lihtsad kaks kutti, kes soovisid paari ägedat autot, millega tüdrukute ees eputada. Aga seegi töötas.

Tasub muidugi silmas pidada, et nende plaan oli tekitada auto segmenti, kus polnud suurfirmade näol ees ühtegi maailmanimega konkurenti. Vos meenutab idee saamislugu: Schwendleril oli üks vana Porsche, millega nad mägedes suusatamas käisid. Auto oli väike ning nad pidid alatasa kas mugavuses või pagasis kärpeid tegema. Sealt tekkiski mõte kõik see ühes autos ühendada.

Projekti finantseerimisega erilisi probleeme polnud: Vos teenis müügijuhina korralikult, Scwendler aga oli Grumman Aircraft Engineering Corporationi (hilisem Grumman Aerospace Corporation) omaniku poeg. Tema isa õpetas poega tehnikat hiljem ka aerodünaamikat armastama, mis kulusid hiljem uue auto loomisel marjaks ära.

Niisiis tulid Vos ja Scwendler koos mõningate šketside ja ohtrate ideedega Intermeccanicasse uut Murenat ehitama. Tõsi, nime poldud selleks ajaks veel välja mõeldud. See tuli hiljem ühest söödud mereandide salatist – Vosi ja Reisneri kutsus einestama juhuslikult Torinos Principi di Piemonte hotelli lobbys kohatud Fiati USA esindaja Vincente Garibaldi. Tellinud viimase soovitusel salati, ei suutnud ta seal üht koostisosa ära arvata. Garibaldi selgituse kohaselt oli see mureen – Sardiinia ranniku üks ohtlikumaid kalu. See oli maitsev, kuid teda oli raske püüda ning seetõttu peeti seda väärtuslikuks. Vos oli nimest vaimustatud. Garibaldi ohanud veel, et näe siin leitakse neljadollarilisest salatist autole nimi aga nende juures kulutatakse sellele teinekord pool miljonit. Enne, kui arve toodi, oli autole täielik nimi välja mõeldud: Intermeccanica Murena 429 GT. Auto esitluseni 13. New Yorgi autonäitusel oli jäänud pool aastat.

Murena esimese disaini töötas välja Intermeccanica insener Ivo Barison, kuid sellesse viidi sisse mustmiljon muudatust. Mootori leidis Reisner ise. Selleks sai Fordi seitsmeliitrine V8, mis arendas kuni 365 hobujõudu ja 651 Nm ning töötas paaris kolmeastmelise automaatkäigukastiga.

Enne esimese päris auto valmimist lasti puussepal valmistada täissuuruses puidust makett. Meistrimees pidanud seda naljaks, sest nii suured autod tema arvates Itaalia teedele ei mahtuvat. Reisneril tuli mitu päeva kulutada tema ärarääkimisele ning lõpuks sai ka makett valmis. Siis pakkuski Reisner Vosile välja mitte kahe vaid vähemalt kümne auto valmistamist.

New Yorgis ootas autot väga soe vastuvõtt. Meeldiv välimus, korralikud mõõtmed, pikk kapott ja seitsmeliitrine mootor avaldasid muljet. Joseph Vos kogus ainuüksi näituselt 200 eeltellimust. Kiirelt osteti ära ka näituseeksemplar, mille omandas Beverly Hillsi Maserati edasimüüja. Potentsiaalseid kliente ei peletanud isegi masina suhteliselt kõrge hind – Murena eest küsiti 14750 dollarit, ehk ligi kaks korda rohkem, kui tolleaegse Porsche 911 eest. Praeguses vääringus oleks see ümmarguselt 100000 eurot.

Näitusel toimus ka üks märkimisväärne kohtumine, kui Murena Motors Inc. stendi tuli uudistama tolleaegne Fordi president Lee Iacocca isiklikult. Fordi president uuris autot ja palus seejärel Vosil koos temaga sellesse sisse istuda. Vestlus käis auto ja seda tootva firma müügist Fordile. Vos keeldus öeldes, et see pole müügiks. Iacocca palus siiski Vosil esimese müügieksemplariga Detroiti sõita, et seda „omadele poistele” näidata. Tollest sõidust oli tegelikult ka kasu, sest Fordi insenerid aitasid jõuallikat häälestada ning viia see vastavusse tolleaegsete keskkonnanõuetega.

Tolle visiidi kõige eredam moment leidis aset aga hoopiski tagasiteel, kui kuskil kõrbes otsustasid Vos ja Scwendler oma auto tippkiirust testida. Kogemata aga põrutasid nad täiskiirusel mööda politseiautost ning mõned kilomeetrid hiljem peeti mehed juba terve kordoniga kinni. Politseinik uuris kui kiiresti mehed sõitsid. Saanud vastuseks, et 240 – 260 km/h, hakkasid korravalvurid naerma, kuna ei uskunud, et üks universaal suudaks nii kiiresti sõita. Politseinikule pakuti võimalust seda omal nahal proovida ning Vos ja Scwendler veetsid mitu järgnevat tundi vaadates, kuidas mundrites mehed edasi-tagasi kihutavad.

Ka tolleaegne autoajakirjandus hindas Murenat vääriliselt ning sellest sai rikaste seas tõeline hitt. Vos meenutab, et rock-grupi Iron Butterfly muusik naases pärast auto ostu ja soetas ühe veel. Tuli välja, et esimesega suutis ta ühes kanjonis avarii teha, kuid sõidukiga endaga jäi ta rahule.

Eufooria tipus plaaniti kokku toota 100 Murenat. Paraku tõmbasid plaanidele kriipsu peale Itaalia poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus ning metallurgiatöötajate ametühingute pidevalt korraldatud streigid. Sellistes oludes polnud võimalik mingist stabiilsest tootmisest rääkidagi ning 1970. aastal otsustasid Vos ja Scwendler Murena toomisele kriipsu peale tõmmata. Viimased kolm eksemplari tarniti USA-sse 1970. aasta märtsis.

Praegusel ajal pole teada palju üks Murena maksta võiks. Viimati vahetas üks selline omanikku 2017. aastal. Siis küsiti auto eest 350000 dollarit.

Muide, 1959. aastal asutatud Intermeccanica toimetab veel ka tänasel päeval. Peakorter asub Kanadas ning toodetakse peamiselt Porsche 356 A Speedstereid.