Ükski maantee ei valmi kohalikele äridele ootamatult!

Maalehes ilmus 27. augustil artikkel “Uued kiirteed löövad külade elurütmi aastateks sassi. “Riik teeb mis tahab ja mina panen uksed kinni!””, mis väitis, et uute kiirteede ehitamine toob kaasa ettevõtluse kiratsemise.

Esmalt märgin, et Eesti 2+2 teede osas on termini “kiirtee” kasutamine muidugi ilmselge liialdus, kuigi sarnasus Saksamaa Autobahn’idega on tõesti olemas. Rääkigem siis, kuidas need niinimetatud kiirteed Eestis valmivad. Kõrgema klassi teede ehitus ei ole omaette eesmärk, vaid alati on põhjus, miks seda tehakse.

Ühiskonnal on ootus kiirematele ja turvalisematele ühendustele – kiiremini ja elusalt koju. Kohalikel elanikel on ootus paremale elukeskkonnale – vähem müra ja heitmeid. Lisaks tuleb leida parim võimalus kõikvõimalike liikumisvõimaluste tagamiseks ehk bussipeatused, liiklussõlmed ja kergliiklusteede ühendused. Kogu selle ootuste ja lootuste virvarri foonil üks taristu arendamise projekt küpsebki.

Augusti lõpus saime lugeda, kui ootamatult on valmimas Aaspere ja Haljala vaheline neljarajaline maanteelõik ning kui vähe teadis sellest Aaspere poodnik. Aaspere–Haljala lõigu projekteerimisega alustati 2008. aastal. Esimene asi oli toonaste konsultantide kavandatavate tegevuste keskkonnamõjude hindamine ning selle avalöögiks oli 13. märtsil 2008. aastal toimunud keskkonnamõjude hindamise programmi avalik arutelu.

See üritus ei olnud küll kuigi populaarne, kuna neljarajaline maantee tundus siis nii kauge tulevik, aga sellegipoolest oli 20 koosviibinu hulgas ka Aaspere poodnik. See on kõigest üks dokumenteeritud näide planeeritava tegevuse tutvustamisest. Sellele on järgnenud avalikke arutelusid, millest viimased toimusid veel vahetult enne viimast lõpliku projekti koostamist 2017. ja 2018. aastal Aaspere külakojas.

Lõpliku projekti koostamise käigus viidi küll sisse muudatusi, võrreldes 2009. aastal valminud ja avalikustatud projektiga, kuid konkreetselt Aaspere poe piirkonna teedevõrgu ümberkujunemine oli juba siis selge.

See on üks näide paljudest ning igal maanteel on oma lugu, mis laias laastus sarnane. Väga üldisel tasemel on juba praegu teada, milliseks võiks kujuneda Tallinna–Narva maantee trass Jõhvi ja Narva vahel, kui läheb neljarajalise maantee ehituseks. Sama kehtib ka Tallinna–Tartu maanteel Mäo ja Tartu vahelise lõigu ning Tallinna–Pärnu maantee kohta Tallinnast Häädemeesteni.

Kõigi nende lõikude arenduste puhul lükati n-ö esimene käik sisse aastatel 2008–2009 ning jääb üle vaid oodata, millises järjekorras ja milliste projektide kaupa need teelõigud realiseeruvad. Ühtegi taristu ümberehitust ei saa korraldada ilma puudutatud isikute kaasamiseta ning neid kaasamisi tehakse pigem üks rohkem kui üks vähem.

Igal ettevõtjal on vaba valik, kuidas oma tegevust korraldada, millisesse suunda areneda, kust kokku tõmmata. Olla dünaamiline ja jälgida ümberringi toimuvat või jääda pool sajandit tagasi alustatud rada tallama, lootes, et miski ei muutu.

Kõrgema klassi maanteede ehitusi peetakse põhjendamatult kohalike äridele surmahoopide andjaks. See aasta on näidanud, et elu planeedil Maa võib olla erakordselt muutlik ning edukad on need, kes muudatustega kohanevad ning eriti edukad on need, kes oskavad muutusi ja nende mõjusid ette näha. Seega on vale väita, et üle kümne aasta tagasi alustatud maantee ehituse projekt on asi, mille mõjusid ühele või teisele ärile ei oleks olnud võimalik vältida või neid tuleks kuidagi eriliselt käsitleda.

Selliseid näiteid, kus uued äärelinnade kaubanduskeskused imevad tühjaks kesklinnade ärid, leidub mitmes väikelinnas. Ei ole kuulda olnud, et Rakvere Põhjakeskus oleks maksnud kompensatsiooni Rakvere kesklinnas kiratsenud ostukeskusele Tsentrum. Igal ettevõtjal on vaba valik, kuidas oma tegevust korraldada, millisesse suunda areneda, kustkohast kokku tõmmata. Olla dünaamiline ja jälgida ümberringi toimuvat või jääda pool sajandit tagasi alustatud rada tallama, lootes, et miski ei muutu. Tavaliselt kipub siiski muutuma.

On mitmeid näiteid, kus äri edukus ei ole maantee kaugemale liikumisest hoolimata kannatanud. Minu jaoks kõige märgilisem neist on Viitnal Arturi šašlõkibaar, mis on vahepealsest tulekahjust hoolimata endiselt jalul ning serveerib endiselt üht vabariigi parimatest šašlõkkidest. Alati ei ole vaja suurt maanteed, et ajada edukat äri.

Üks minu viimase aja avastusi on Leesi külas hiljuti avatud kogukonnapood. Seda külastades on selgelt näha, kuidas pood ja selle olemasolu lähtuvad kogukonna enda vajadusest ning püütakse luua otsene seos nõudluse ja pakkumise vahel.

Praegu on veel vara järeldada, kas sellist ettevõtlusvormi hakkab edu saatma, aga lähtekoht on hea. Sellel konkreetsel päeval, kui mina seal käisin, oli kohapeal rahvast rohkelt. Infoks veel, et selle kauplusele lähima riigitee igapäevane liiklussagedus on peaaegu 20 korda väiksem kui Aasperes.

Anti Palmi,

Maanteeameti ida teehoiu osakonna juhataja

Artikkel ilmus 10.09.2020 Maalehes.