• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Ajaloo suurim autode võidusõit: 20 000 kilomeetrit mootoriga vankritel

1908. aasta 12. veebruari külmal hommikul voolas ligi veerand miljonit inimest New Yorgi tänavatele, et oma silmaga näha suure autovõidu starti. Times Square’ilt startinud võistluse lõppeesmärk oli Pariis!

Kuus meeskonda – üks ameeriklane, üks sakslane, üks itaallane ja kolm prantslast – pidid läbima Põhja-Ameerika mandri, sisenema Beringi väina kaudu Venemaale (meri pidanuks olema jäätunud) ja seejärel sõitma läbi Siberi ja Ida-Euroopa Prantsuse pealinna.

Selle ettevõtmise algatasid uljad mehed, kelle mõttetalgutest kirjutati korduvalt ajalehtedes. Nende hulgas oli eri klasside mehi – alates lihtsatest mehhaanikutest Buffalost kuni ühe aadlisuguvõsa esindajani.

New Yorgi autoklubi juht teatas, et esimene Pariisi saabuv meeskond saab tuhat dollarit. Kuid see ei olnud raha, mis meelitas vapraid mehi ohtlikule teekonnale, vaid janu surematu au järele.

Kindralmajor George McClellan pidi täpselt kell 11 püstolilöögiga andma stardi. Kuna ta jäi pisut hiljaks, siis tulistas keegi, ülemusi ära ootamata, õhku. Autod kihutasid minema. Või õigemini lihtsalt sõitsid minema.

Kõige võimsamal neist, USA meeskonna Thomas Flyer, oli kapoti all 72 hobujõudu raskest 9-liitrisest mootorist. Teistel ei olnud isegi 40 hobujõudu.

Autokolonn lahkus New Yorgist. Varuosade, kütuse ja varustusega koormatuna sõitsid autod tunnis läbi vaid loetud kilomeetrid, peatudes aeg-ajalt remondiks.

Prantslaste “Sizer-Norden” astus rajalt kõrvale, kui ei olnud läbinud isegi 200 kilomeetrit. Purunenud tagatelge ei olnud võimalik välitingimustes välja vahetada.

Teise võistluspäeva lõpuks jõudis Albanysse vaid kolm autot. Korraldajad pidid oma innukust tagasi tõmbama. Ei saanud rääkida Alaskast ja Tšukotkast, kui meeskonnad ei suutnud 48 tunni jooksul riigistki lahkuda? Otsustati loobuda ideest “New Yorgist Pariisi ilma aurulaevata”.

Pärast pikki vaidlusi lepiti kokku, et autod sõidavad edasi Vaiksele ookeani äärde ja 5. märtsil rongil lähimasse linna, sealt raudteel Seattle’i ja sealt laevaga Vladivostokki. Võis eeldada, et ralli osalejad võtsid selle uudise entusiastlikult vastu.

Ameeriklased asusid kohe juhtima. Nagu selgus, ei olnud nende Thomas Flyer mitte ainult kõige võimsam, vaid ka kõige vastupidavam.

Samal ajal kui konkurendid kaotasid aega ühe osa parandamisega teise järel, liikusid George Schuster ja Montague Roberte edasi. USA pinnal ei tekkinud neil ühtegi tõsist tõrget.

Pealegi olid kohalikud alati valmis oma kaasmaalastele appi tulema, kui “Thomas Flyer” koos lehviva tähelipuga taas kord lumme mattus. Enamasti pidid välismaalased mudastes tingimustes ise hakkama saama.

Sakslastel oli 34hj Protosega kõige raskem. Illinoisi osariiki sisenedes purunes nende viimane varuratas. Üks vankriehitaja tegi uue ratta ühe päevaga, kuid viivitus osutus saatuslikuks.

Lund oli sadanud nii palju, et meeskonnal ei jäänud muud üle, kui liikuda mööda raudteed, kuid nii sai liikuda vaid öösiti, kui rongid ei sõitnud.

Öine võidusõit üle liiprite on tõsine katsumus isegi moodsale autole. Veelgi enam on XX sajandi alguse masinate puhul, mida Londoni Daily Mail kirjeldab kui “maailma kõige hapramat ja kapriissemat asja”, tegemist on piinamisega nii autodele, kui inimestele.

Pikk lugu lühidalt, pärast paari päeva möödumist läks Protose roolisüsteem katki. Meeskonna ideoloogiline juht leitnant Hans Keppen sõitis rongiga Chicagosse, et saada uus, ja kui ta tagasi tuli, teatas mehaanik Hans Knappe hüsteeriliselt: “Ma ei lähe edasi! Sa tahad meid neis neetud lumes oma au pärast ära rikkuda!” Nad pidid selle nõrgukese välja vahetama.

Peagi tuli uus ebameeldiv üllatus. Võistluste direktoraat otsustas, et osalejad peaksid ikkagi ise läänerannikule jõudma. Seega 5. märts ei lubanud enam ajutist leevendust ebaõnnestumistel.

Protose pardal ei olnud aga peaaegu üldse varuosi, sest enamik neist oli Seattle’i ette saadetud, kui saadi marsruudi muutmisest teada. Tundub, et loobumises polnuks enam midagi häbiväärset.

Ameeriklased olid läbinud selleks ajaks juba 1300 kilomeetrit. Aga see ei olnud leitnant Keppen stiil. Protod jäid võistlusse.

Kaljumägedes haigestus Keppen palavikku. Ta lebas pooleldi uimasena tagaistmel, kui auto jäi ühel raudteeülesõidukohal rööbasteele kinni. Nagu parimates filmides nähti sel hetkel kauguses lähenevat rongi. Nagu leitnant hiljem jutustas, õnnestus neil sõna otseses mõttes viimasel hetkel auto rongi teelt ära lükata.

Veel üks nädal teel ja Protosel murdus kaks gardaani. Varuosasid nendega ei olnud. Siis sai Keppen loa viia katkine masin rongiga Vaikse ookeani äärde remonti.

Selleks ajaks oli Thomas Flyer jõudnud San Franciscosse. Ameeriklased läbisid 41 päevaga 4 tuhat kilomeetrit. Neid jälitasid ainult kaks meeskonda. Lisaks Protos ja meeskond Itaaliast.

Korraldajad jätkasid vahepeal oma arutelusid võistlustrassi osas. Nad pöördusid tagasi algse marsruudi juurde. Tegelikult otsustati korraldada võistlus talvel, et oleks võimalik väin ületada autodel. Ameeriklased viidi Seattle’i ja sealt edasi Anchorage’i lähedal asuvasse Valdezi linna.

Schuster ja Roberte julgesid sügavamale tundrasse tungida, kuid saatsid peagi telegrammi: Alaska oli läbipääsmatu. Sama aurulaevaga toodi meeskond tagasi Seattle’i.

See oli väga ebaõiglane, kuid võistluse direktoraat eraldas boonusena 15 päeva, mille eest nad võisid olla võistluse liidrist taga ja ikkagi võita selle.

Lisaks said sakslased 15 päeva trahvi selle eest, et nad ei saanud ilma abita San Franciscosse.

22. mail viidi kõik kolm meeskonda laevaga Vladivostokki, kust nad taas kord oma seiklustele asusid. Keppeni meeskonnas võeti kasutusele asendusmeeskond. Saksamaalt saabus Benz’i firma mehaanik Caspar Neuberger – mees, kes, nagu öeldi, suutis mootori ka kinnisilmi ümber ehitada.

Protos startis, lootes oma peamise konkurendi 30-päevase mahajäämuse tasa teha. Itaallased kadusid tahavaatepeeglitest Mandžuurias ja ka “Thomas Flyer” jäi kaugele.

Aasia osa marsruudist oli palju lihtsam. See oli täiesti arusaadav, suvel oli palju meeldivam reisida. See reis ei olnud siiski lihtne. “Milliseid õnnetusi me oleme läbi elanud,” meenutas Itaalia meeskonna liige Antonio Scarfoglio. – Hiina bandiidid, Mandžuuria tiigrid, haigused, nälg.

Jaaniusside suurused sääsed vallutasid metsad, Volga steppides tulid tugevad vihmad ja teed muutusid sopaauguks.

Protos lendas täispurjedes ettepoole, samal ajal kui ameeriklastest pöördus õnn eemale. Kuni Omskini ei suutnud nad lahendada probleemi ülekandega. Baikalil jäid nad praamist maha ja nad kaotasid palju aega.

Keppel ja seltskond lahkusid ja riisusid, nagu Ilfi ja Petrovi surematu romaani “Antiloop Gnu” meeskond, teel kogu koore. Tšitas said sakslased rahalise preemia Trans-Siberi raudtee administratsioonilt, Jekaterinburgist lahkusid nad lilledega üle ujutatuna ja Peterburi võttis neid vastu keiser Nikolai II.

24. juulil sisenes Protos võidukalt Berliini ja kaks päeva hiljem, kell kuus pärastlõunal, sõitsid nad Pariisi Grand Boulevards’ile ajalehe Le Matin toimetusse. Pariisi elanikud ei võtnud sakslasi nii südamlikult vastu, kuid reisijad ei olnud eriti mures. Nad palvetasid vaid, et ameeriklased jääksid kusagile kinni ja jõuaksid kohale mitte varem kui kuu aja pärast. Kuid kahe nädala pärast olid ameeriklased kohal ja vormistasid võidu enda nimele.

Sellest ajast alates on üsna paljud vaprad mehed ja naised saduldanud raudse hobuse ja asunud ohtlikele reisidele. Kuid Schusteri ületamine on võimatu. Kõik, mida te võite loota, on temaga samasse rivvi astuda.