Reklaam

Ferrari tegi midagi ootamatut: uus 296 Challenge Stradale loobub elektrimootorist ja on võimsamast hübriidist ringrajal kiirem

Ferrari 296 Challenge 1/83
Täisekraani pilt 1/83

Ferrari tõi avalikkuse ette 296 Challenge Stradale, mille loomisel on mindud tänapäeva superautode tavapärasele arengusuunale vastupidist teed. Võimsuse suurendamise asemel loobus Itaalia tootja hübriidsüsteemist, vähendas auto massi 140 kilogrammi võrra ja täiustas põhjalikult aerodünaamikat. Tulemus on 670-hobujõuline tänavale lubatud sportauto, mis suudab Ferrari enda Fiorano ringrajal edestada märksa võimsamat 296 Speciale hübriidi.

Reklaam

Vähem hobujõude, aga rohkem kiirust kurvides

Ferrari esitles uut 296 Challenge Stradalet Barcelonas toimunud Finali Mondiali üritusel koos ringrajasõiduks mõeldud 296 Challenge Evo võistlusautoga.Mõlemad mudelid on arendatud paralleelselt ning jagavad mitut tehnilist lahendust. Oluline erinevus seisneb selles, et Challenge Stradale on homologeeritud kasutamiseks avalikel teedel, Challenge Evo aga mõeldud Ferrari ühe margi võistlussarja.

Uue tänavaauto suurim eripära peitub jõuallikas.

Kui tavaline Ferrari 296 GTB ühendab kolme liitri töömahuga V6-bensiinimootori elektrimootoriga ja arendab kokku 830 hobujõudu, siis Challenge Stradale kasutab ainult sisepõlemismootorit.

120-kraadise silindritevahelise nurgaga kahe turboga V6 arendab 670 hobujõudu (493 kW) ja 740 Nm pöördemomenti. Maksimaalne võimsus saabub 8000 pöörde juures minutis.

Jõud kantakse tagaratastele kaheksakäigulise topeltsiduriga automaatkäigukasti kaudu.

Hübriidsüsteemist loobumine vähendas küll võimsust 160 hobujõu võrra, kuid võimaldas eemaldada elektrimootori, akupaki ja nendega seotud komponendid.

Koos muude muudatustega langes auto tühimass 1330 kilogrammini. See on 140 kilogrammi vähem kui tavalisel 296 GTB-l.

Ferrari eesmärk pole seega saavutada võimalikult suurt võimsusnumbrit, vaid parandada auto juhitavust ja vähendada koormust rehvidele ning piduritele.

Tohutu tagatiib pole ainult välimuse pärast

296 Challenge Stradale kõige silmatorkavam detail on suur fikseeritud tagatiib, mis meenutab rohkem võistlusautot kui tavalist tänavasõidukit.

Sama eesmärki teenivad ümberkujundatud esiosa, suurem esispoiler, täiendavad õhusuunajad, uus tagadifuusor ja täielikult kaetud põhi.

Ferrari andmetel tekitab aerodünaamiline lahendus kiirusel 250 km/h kuni 617 kilogrammi survejõudu. Seda on 72 protsenti rohkem kui tavalisel 296 GTB-l samal kiirusel.

Selline survejõud aitab hoida rehve suurel kiirusel tugevamalt teekatte vastas ning parandab auto stabiilsust kiiretes kurvides.

Samas pole suur survejõud tasuta. Ulatuslikud aerodünaamilised lisad suurendavad üldjuhul ka õhutakistust, mistõttu ei pruugi Challenge Stradale olla pikkadel sirgetel sama kiire kui võimsamad hübriidmudelid.

Ferrari ongi seadnud esikohale ringraja kurvilised lõigud, mitte võimalikult suure tippkiiruse.

Tootja lubab kiirendust 0–100 km/h 2,8 sekundiga ja 0–200 km/h 7,9 sekundiga. Tippkiirus ületab 300 km/h.

Eriti huvitav on aga Fiorano testiringraja tulemus: Challenge Stradale läbib ringi Ferrari andmetel ühe minuti ja 18,5 sekundiga.

See on pool sekundit kiirem kui 880-hobujõuline 296 Speciale.

Ferrari 296 Speciale näitab, et võimsus pole kõik

Challenge Stradale kõige huvitavam võrdluspartner on Ferrari enda 296 Speciale.

Mõlemad on sama mudeliperekonna sportlikud eriversioonid, kuid nende tehniline lähenemine erineb märgatavalt.

296 Speciale ühendab 700-hobujõulise V6-mootori elektrilise veosüsteemiga. Koguvõimsus ulatub 880 hobujõuni ehk 648 kilovatini.

Speciale kuivmass on 1410 kilogrammi, Challenge Stradalel aga 1330 kilogrammi. Mõlema puhul tuleb arvestada, et kuivmass ei tähenda sõiduvalmis auto tühimassi.

Kiirenduses 0–100 km/h on mudelid tootja andmetel võrdsed, mõlemal kulub selleks 2,8 sekundit.

Suurematel kiirustel tuleb Speciale võimsuseelis siiski esile. See saavutab 200 km/h seitsme sekundiga, samal ajal kui Challenge Stradale vajab 7,9 sekundit.

Fiorano ringrajal pöördub paremus aga kergema ja suurema survejõuga Challenge Stradale kasuks.

See erinevus näitab hästi, miks ainult hobujõudude põhjal pole mõtet sportautode tegelikku võimekust hinnata. Kiirel ringrajal loevad lisaks mootori võimsusele pidurdusvõime, vedrustuse töö, rehvide haardumine ja kurvikiirus.

Samas ei saa Fiorano tulemust automaatselt üle kanda kõigile ringradadele. Pikemate sirgetega Monzas võib võimsam Speciale olla kiirem.

Porsche 911 GT3 RS pakub teistsugust lahendust

Väljaspool Ferrari mudelivalikut on 296 Challenge Stradale üks loomulikumaid konkurente Porsche 911 GT3 RS.

Mõlemad on avalikel teedel kasutamiseks lubatud sportautod, mille arendamisel on pööratud erakordselt suurt tähelepanu ringrajasõidule ja aerodünaamikale.

Porsche läheneb samale ülesandele siiski teisiti.

911 GT3 RS kasutab neljaliitrist vabalthingavat kuuesilindrilist boksermootorit, mille võimsus on 525 hobujõudu ehk 386 kW.

Seega on Ferraril 145 hobujõudu rohkem, kuid Porsche vastab sellele kõrgete pööreteni töötava turbota mootoriga.

911 GT3 RS saavutab 100 km/h 3,2 sekundiga ning selle tippkiirus on 296 km/h. Ferrari vastavad näitajad on 2,8 sekundit ja üle 300 km/h.

Aerodünaamika poolest on Porsche aga samuti väga põhjalikult arendatud. Selle aktiivsed aerodünaamilised elemendid tekitavad kiirusel 285 km/h kuni 860 kilogrammi survejõudu.

Reklaam

Seda ei saa otse võrrelda Ferrari 617 kilogrammiga kiirusel 250 km/h, sest aerodünaamiline survejõud sõltub tugevalt kiirusest. Lisaks kasutab Porsche reguleeritavaid tiivaelemente ja õhutakistust vähendavat DRS-süsteemi.

Ostja jaoks on põhiline erinevus sõidukogemuses. Ferrari pakub keskmootoriga ehitust ja turbomootori suuremat pöördemomenti, Porsche aga tagamootoriga konstruktsiooni ning vabalthingava jõuallika iseloomu.

Kumb ringrajal parem on, sõltub rajast, rehvidest ja tingimustest. Üksnes tehnilised näitajad ei anna alust üldvõitjat välja kuulutada.

Salongis loobuti kõigest, mida tingimata vaja pole

Ferrari lähenemine kaalu vähendamisele ei piirdu jõuallikaga.

Challenge Stradale salongis kasutatakse ulatuslikult süsinikkiudu ja kergemaid viimistlusmaterjale. Uksepaneelid on valmistatud süsinikkiust ning neist on eemaldatud tavapärased käetoed ja panipaigad.

Samuti on vähendatud põrandakatete ja mürasummutuse hulka.

Lisavarustusena pakutavad torukonstruktsiooniga süsinikkiust sportistmed on tootja andmetel ligikaudu veerandi võrra kergemad kui tavapärased sportistmed.

Sellised muudatused pole mõeldud ainult auto massi vähendamiseks. Ferrari soovib, et juht tunnetaks vahetumalt mootori tööd, veermiku liikumist ja teekatte muutusi.

Igapäevases kasutuses tähendab see tõenäoliselt rohkem müra ja vähem mugavust, kuigi tegeliku sõidukogemuse hindamiseks tuleb oodata sõltumatuid proovisõite.

Vedrustus on samuti põhjalikult ümber häälestatud. Ferrari kasutab jäigemaid vedrusid, muudetud rattageomeetriat ja spetsiaalselt seadistatud adaptiivseid amortisaatoreid.

Rehvivalikus on mudelile kohandatud Pirelli P Zero R ja P Zero Trofeo RS rehvid.

Pidurdamise eest vastutavad süsinikkeraamilised pidurikettad, mille läbimõõt on ees 398 ja taga 380 millimeetrit.

Juhi käsutuses on ka täiustatud ABS Evo pidurisüsteem ja uuendatud elektroonilised abisüsteemid, mis on seadistatud eelkõige kiireks ringrajasõiduks.

Võistlusversioon saab veel 30 hobujõudu juurde

Koos tänavasõiduautoga esitletud Ferrari 296 Challenge Evo on mõeldud 2027. aasta Ferrari Challenge võistlussarjaks.

Selle 2992 cm³ töömahuga V6 arendab 700 hobujõudu ja 740 Nm pöördemomenti.

Võistlusautol kasutatakse seitsmekäigulist topeltsiduriga käigukasti, samal ajal kui tänavamudelil on kaheksa käiku.

296 Challenge Evo kuivmass on samuti 1330 kilogrammi.

Uue võistlusversiooni puhul keskendus Ferrari muu hulgas aerodünaamika täiustamisele.

Maksimaalne survejõud kasvas võrreldes senise 296 Challenge'iga 12 protsenti, mis tähendab kiirusel 250 km/h ligikaudu 100 kilogrammi lisasurvet.

Lisaks saab võistlusauto aerodünaamikat seadistada vastavalt ringrajale. Suure survejõuga seadistus sobib kurvilisematele radadele, väiksema õhutakistusega lahendus aga kiirematele ringradadele.

Ferrari andmetel läbib 296 Challenge Evo Mugello ringraja 0,8 sekundit kiiremini kui eelmine võistlusversioon.

Ferrari äratab ellu 23 aasta taguse nime

Challenge Stradale nimi pole Ferrari ajaloos uus.

2003. aastal tõi tootja turule 360 Challenge Stradale, mis põhines Ferrari 360 Modenal ning kandis tänavale üle mitmeid võidusõiduautode tehnilisi lahendusi.

Tookord saavutati parem jõudlus eelkõige massi vähendamise, veermiku täiustamise ja aerodünaamika arendamisega.

Uus 296 Challenge Stradale jätkab sama põhimõtet, kuid tänapäevases tehnilises keskkonnas.

Huvitav on ka Ferrari otsus mitte teha uuest mudelist rangelt piiratud tootmisarvuga kollektsionääriautot.

Erinevalt eksklusiivsemast 296 Specialest kuulub Challenge Stradale Ferrari tavapärasesse mudelivalikusse, kuigi see ei tähenda, et autot oleks lihtne või kiiresti osta.

Itaalia turu esialgseks alghinnaks on nimetatud ligikaudu 291 000 eurot. Eesti hinda ja kohalikku saadavust pole kinnitatud.

Kas hübriidist loobumine on samm tagasi?

Ferrari uus mudel näitab, et elektrifitseerimine pole ainus viis sportauto jõudlust parandada.

Hübriidsüsteem võimaldab suurendada koguvõimsust ja parandada kiirendust, kuid lisab autole massi ning tehnilist keerukust.

296 Challenge Stradale puhul otsustas Ferrari kasutada kaaluvõitu eelkõige juhitavuse parandamiseks.

Tulemuseks on auto, mis jääb sirgetel võimsamale 296 Specialele alla, kuid suudab Ferrari enda lühikesel ja kurvilisel testirajal sellest kiiremini sõita.

See ei tähenda, et hübriidtehnoloogia oleks sportautodes oma võimalused ammendanud. Pigem näitab uus Ferrari, et eri eesmärkide saavutamiseks sobivad erinevad tehnilised lahendused.

296 Challenge Stradale ostja ei saa kõige võimsamat Ferrari 296 versiooni. Ta saab auto, mille arendamisel on peetud mootori võimsusest olulisemaks väikest massi, aerodünaamikat ja juhi vahetut sidet masinaga.