Fotograaf Valdur Rosenvald: “seebikarbiga” pildistajast auhinnatud pulmafotograafiks

Mitmete auhindadega pärjatud elukutselise pulmafotograafi Valdur Rosenvaldi teekond fotograafiani sai alguse juba teismeeas. “Ma olin umbes viieteistaastane, kui mulle tuli külla tädipoeg koos oma Olympuse digikaameraga. Tädipoeg lubas kaamerat katsuda ja sellega pilti teha. Millegi pärast hakkas mulle see koheselt meeldima.” Nii tekkiski Valduril unistus isiklikust fotokaamerast, mille nimel ta nagu tookord paljud teised teismelised, Soome maasikapõldudele raha teenima suundus. Teenitud raha eest saigi soetatud esimene päris oma kaamera – Canon Ixus 40.  Väike, tagasihoidlik kuid see-eest tubli ja töökindel “seebikarp”. 

Valdur meenutab, et alguses pildistas ta kõike, mis teele ette jäi –  nii loomi, linde, inimesi kui ka üritusi. 2007. aastal helistas talle aga tädi, kes teatas oma pulmaplaanidest ning palus Valdurit enda tähtsat päeva jäädvustama. “Õnneks neil väga suured ootused polnud, taheti lihtsalt, et keegi tuleks ja pildistaks.” Nii saigi Valdur pulmafotograafina käe valgeks. Paar nädalat hiljem toimusid ka Valduri õe pulmad, kus samuti kogemusi õnnestus omandada.  “Nii-öelda oma sugulaste pinnalt hakkasin pulmafotograafiks. Sealt edasi pildistasin koguaeg umbes kolm-neli pulma aastas.” See, et Valdurit jätkuvalt pulmi pildistama kutsuti andis noorele fotograafile kinnitust, et inimestele meeldivad tema pildid.  Siis tekkis ka mõte, et miks mitte ei võiks meeldivast hobist saada ka “leivalabidas”. 

Mõeldud-tehtud lõigi Valdur endale ettevõtte, brändi, kodulehe ja kõik sinna juurde kuuluva. Järgmine hooaeg pildistas mees juba 23 pulma ning kogu fookus jäigi üksnes pulmafotograafiale.  “Seda juttu on muidugi mitmed rääkinud, et Eestis on seis selline, et kui sa tahad hakkama saada ja elus püsida finantsiliselt, siis sa pead ikka kõik tööd vastu võtma. Või noh, mitte kõik tööd, aga sa pead midagi muud ka tegema, mitte üksnes ühte valdkonda. Sellega ma ei saa kindlasti nõus olla, sest mu enda kogemus tõestab vastupidist. Pigem ma ütleksin nii, et kui ma ühe asja võtan ja saan selles väga heaks, siis mul tõenäoliselt läheb paremini kui see, et ma üritan kõike teha. Kui oleksin võtnud vastu kõik pakkumised, mis mulle postkasti jõuavad, siis oleksid päevad killustunud ja täis töid, mis mulle südamelähedased ei ole. Ühel päeval pildistaksin metalluksi, teisel pulma ja kolmandal hoopis midagi muud. Usun, et ainult pulmadele keskendumine on toonud mulle edu.”

Nüüdseks on pildistamine olnud Valduri põhitöö juba üle kümne aasta. Seda aga ainult suvel ja sügisel, sest talvel ja kevadel on fookuses hoopis Valduri teine kirglik ettevõtmine –  Produktiivsusklubi. Selle ettevõtmise idee seisneb, nagu nimigi ütleb, inimeste produktiivsuse arendamises. Eesmärgi täitmiseks viiakse teiste meeskonnaliikmetega läbi erinevaid ajaplaneerimise koolitusi.

Ajaplaneerimise oskus torkab silma ka Valduriga meilivahetust pidades, sest vastused virtuaalsesse kirjakasti tulevad tõesti ülehelikiirusel. Tundub, et asju “homse varna” selles peres naljalt ei lükata. Valdur ise aga naerab, et eks selle tulemuseni jõudmiseks on ikka aega läinud…

Mees on enda jaoks loonud ka kindla päevarutiini. Selle kohaselt algab kell 9 “deep-work blokk”, kus ta tegeleb päeva kõige tähtsama ülesandega kella 12-ni. Seejärel vastab ta meilidele, käib ära trennis, sööb lõunat ja teeb siis veel tööd edasi. 

Meeskond

Rosenvald Photography’s töötab Valdur kui peamine fotograaf ning tema naine Johanna on tiimi teine fotograaf. Peale selle on meeskonnas veel sotsiaalmeedia ja klientidega tegelev Maarja ning pilditöötleja Oliver, kes kiirelt kõik fotod vajalike pintslitega üle käib.  Ise Valdur oma pilte enam juba mõnda aega ei töötle. “See võib muutuda liiga raskeks ja tüütuks, kui on vaja kõige muu kõrvalt üksinda kõik fotod töödelda”. Piltide töötlemisega puutub Valdur täna kokku üksnes nii palju, et pärast pulma saadab ta pruutpaarile mõned enda töödeldud teaser’id. Kõik töödeldud pildid vaatab ta muidugi oma silmaga üle ning vajadusel ka korrigeerib.  

Töötlejad on Valdur ise välja koolitanud. Ta valib ametisse sellised inimesed, kes ei ole nö valmis fototöötlejad, kuid kellel on tema hinnangul tööks piisavalt silma. Nii on mehe sõnul ka kindlam, et fototöötlejad teevad täpselt seda stiili, mida kliendid Valdurilt ootavad.  

Edu võti

Valduri arvates on fotograafi ameti juures kõige tähtsam oskus, millele võib-olla alati piisavalt tähelepanu ei pöörata: valguse tundmine ja nägemine. “Tehniline teadmine, kuidas pilti teha on oluline. Aga kui mõelda sellele, kui oluline on valguse nägemine, siis ma arvan, et see on tähtsam.” 

Pulma- ja portreefoto puhul peab Valdur oluliseks ka kliendiga ühenduse saavutamist. “Kui nad ei tunne ennast vabalt, on keeruline saada häid pilte.” Küsimusele, et mida teeb ta piltidega, millele on emotsioon hästi tabatud aga pilt ise on tulnud udune, vastab Valdur järgmiselt: “Jah, see ongi see klassikaline, mis juhtub. et inimesed on seal rõõmsad ja liigutavad hästi palju ja pilt on udune. Kui emotsioon on väga hea, siis on pilt väärt ka mitte ideaalse tehnilise teostuse juures. Ta võib olla kõnekam kui pildid, mis on tehniliselt ideaalsed.” Samas ei taha Valdur neid asju omavahel vastandada, sest tema sõnul ühendavad parimad pildid endas kõiki neid omadusi.

Valduri hinnangul on edu võtmeks soov endast alati rohkem kui sada protsenti anda.  “Kui pulmapäev on käes, siis ma võtan ennast kokku ja pingutan, et saada erilisi pilte. Pingutan, et teha kõik endast olenev, et luua selliseid pilte, mis oleks tähendusrikkad pruutpaari jaoks ja ka mu enda jaoks erilised. Olen inimeste juttude järgi aru saanud, et see kui palju pulmafotograaf pulmas pingutab, võib olla väga erinev. Leidub fotograafe, kes on harjunud nn kohustuslikud pildid ära tegema ja sellest piisabki. Ma ise proovin seda kindlasti vältida, et  minuga nii ei juhtuks.” Selliste piltide saavutamine, mille üle saab uhkust tunda, annab tema sõnul ka töös hulga motivatsiooni juurde. 

Enda tugevusena näeb Valdur ka oskust olla oma töös süsteemne. “Fotograafia on ka väikeettevõtte juhtimine. Kuid ka fotograafia enda kui protsessi juures on tähtis, et oleksid mingid süsteemid paigas, kuidas sa oma tegevuse üles ehitad. Ja on ka kindlad sammud, et pildid ei läheks kuskile kaduma ja ei juhtuks mingid sellised asjad. Kõik peab olema kontrolli all.”

Küll aga on Valdur seisnud korra ka läbipõlemise äärel. See juhtus 2014. aastal kui tal oli vaja pildistada kokku 24 pulma. Samal ajal õppis ta ka Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja käsil oli palju vabatahtlike projekte. “Siis oli küll see, et Johanna, kes oli tol ajal mu tüdruksõber, ütles, et me sel ajal küll rääkisime palju aga ainuke jututeema oli see, et küll mul on kiire ja palju tööd. Et muust nagu väga ei jõudnud rääkida. See oli ka see aeg kui ma sain aru, et midagi peab muutma ning hakkasin ajaplaneerimise teemadega tegelema ja vaikselt ülesandeid ära delegeerima.” Valduri sõnul oli see tollel ajahetkel küll kriis, kuid samas ka miski, mis tõi teda tänastesse oludesse. Isegi kui on olnud vaja pildistada rohkem kui 30 pulma aastas, on tal jäänud aega muudeks asjadeks piisavalt ja liigset stressi ei teki.

Pildiline käekiri ja inspiratsioon

Oma pildilist käekirja iseloomustab Valdur järgmiselt: filmilik, romantiline ja elu täis. “Ma ei tea kas see alati õnnestunud on, aga see on võibolla mingi suund, kuhu poole ma sihin. Mulle meeldib see kui ma saan pilte, mis on millegi poolest erilisemad kui keskmine pulmapilt, mida sa kuskilt Instagrammist või Google’st otsides esimesena leiad. Ma arvan, et aja jooksul on selliseid pilte nagu kogunenud ka. Noh, eks iga fotograaf tahab millegi-pärast öelda, et tema pildid on ikka erilised ja teistmoodi. Aga eks me nii usume jah. See on muidugi ilmselt asi, mida teised saavad paremini hinnata.”

Valduri fotoloomingut inspireerivad filmid ning eelkõige pruutpaar ise. Ja ühtlasi ka see hetk või koht, kus parasjagu fotosessioonil viibitakse. “Tihti on ka ilm ja loodus see, mis loob tegeliku pildi. Ei ole nii, et ma kodus mõtlen välja kõik pildid, mis ma selle pruutpaariga tahan teha. Nii see kindlasti ei toimi.” 

Valdur on silma peal hoidnud ka teiste fotograafide tegemistel ning nendelt ka õppinud. Üks esimesi, kes talle enda hinnangul mingit mõju avaldas, oli Austraalia tuntud fotograaf Jerry Ghionis. Küll aga tõdeb mees, et kuigi tegemist on endiselt väga tasemel fotograafiga, siis tema stiil ehk polegi enam nii väga lemmik.  

Fotoalane õppetund

Valduril on paetada ka lõbus lugu fotograafiaga tegelemise algusaegadest, kui ta käis pildistamas ühte kontserti. Kontserdi lõppedes tuli võõras vanem naisterahvas temalt uurima, et kas noormees plaanib pildistada ka järgmisel sama kontsertsarja kontserdil. Kuna Valdur oli harjunud alati kiita saama, siis arvas ta kohe, et küsija ootab kindlasti õhinal juba pilte, ning vastas: “Ei jah, kahjuks sinna ma ei tule”. Selle peale vastas naisterahvas: “Väga tore, sest see piiksus terve selle kontserdi aja ja üldse ei saanud kuulata”.  Nii selguski, et kuna fotokas tegi pildistamise ajal “piiksu”, oli noor fotograaf endale teadmata paljude jaoks kontsertelamuse ära rikkunud. “See oli kindlasti väga piinlik olukord. Pärast seda on päästiku osa võimalikult vaikse peal ja igasugused hääled on fotokal maha keeratud.”

Tehnika

Valdur kasutab hetkel oma põhikaamerana Canon 5D Mark IV peegelkaamerat ning varukaameraks on Canoni 5D Mark III. Põhiobjektiividena toob ta välja Canon 70-200mm f/2.8 ja Sigma 35mm f/1.4 art objektiivid. “Need on objektiivid, millega ma pildistan üle 90 protsendi oma piltidest.”  Kaamerat või objektiive vahetab Valdur välja kuskil 3-5 aasta tagant ning mees ei välista ka tulevikus hübriidkaamera peale üle liikumist. “Hübriidkaamerad tunduvad väga võimekad ja head. Juba kompaktsuse mõttes on nad ju mõnes mõttes mõnusamad.”

Praeguse eriolukorra mõjud

Pole kahtlustki, et praegune pandeemiast tingitud eriolukord ei jäta mõjutamata ka pulmafotograafide käekäiku. Valdur vaatab asja aga positiivsest küljest ning näeb kriisis eelkõige võimalust tegeleda sellega, milleks muidu aega ei jätkunud. “Hetkeseisuga on aprilli, mai ja üks juuni pulm edasi lükatud, mitmed ka järgmisesse aastasse. Võtan seda, kui ootamatut vaba aega ja võimalust teha asju, mida varem ei saanud. Muidugi kui juhtuks nii, et suvel üldse pulmi ei oleks, siis läheks majanduslikult keeruliseks. Samas näen, et nii Rosenvald Photography kui ka Produktiivsusklubi puhul on kriisis ka võimalusi, mida saab ära kasutada. Näiteks viimase puhul oleme praegu arendamas Ajaplaneerimissüsteemi meistriklassi e-kursust, mida inimesed saaksid kodustel tingimustel ise läbida. Seega olen põnevil, mis saama hakkab ja tean, et kriis ei ole igavene.”

Tulevikuplaanid

Oma tulevikuplaanide osas on Valduril küllaltki selge nägemus. “Fotograafia on jätkuvalt üks minu kirgedest ja seega plaanin lähiaastatel kindlasti pulmade pildistamist rõõmuga jätkata. Tõenäoliselt ma limiteerin seda pulmade arvu veelgi, mis ma aastas vastu võtan. Esiteks tahan rohkem rõhuda kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Samuti tahaksin suure osa ajast ja energiast investeerida oma teisse kirge, Produktiivsusklubi arendamisele.”

Soovitused fotograafiaga alustamiseks

Valdur soovitab neil, kes fotograafiaga alustavad õppida eelkõige selle kaudu, et lihtsalt palju pildistada. “Tee seda asja, mida sa tahad selgeks saada. Kiusatus võib olla vaadata youtube’i videosid, aga tegelikult õpib kõige paremini läbi praktika.”

Rosenvald Photography tegemistel saad silma peal hoida Facebookis, Instagrammis ja kodulehel www.rosenvald.com. 

Tegemist on uue intervjuude seeriaga, mille raames vestleme erinevate Eesti fotograafidega ameti iseärasustest, tavalisest tööpäevast, inspiratsiooni kogumisest, fototehnikast, tulevikuplaanidest ja paljust muust. 

(180)