Fotorännakud koos Panasonic Lumix täiskaader hübriidkaameraga külmas põhjalas

Esimene reis: Lumix S1R + Lumix S 70-200mm f/4 & Lumix S 16-35mm f/4

Photopoint ja Panasonic Eesti andsid mulle suurepärase võimaluse katsetada Panasonic fotokaamerate lipulaeva Lumix S1R koos kahe tippklassi objektiiviga ligi 1000 kilomeetrit Eestist põhja pool, et testida kaamera vastupidavust krõbekülmas Riisitunturis nii külmakindluse-, kui ka ööfotograafia seisukohalt lähtudes.

Esmamuljed

Panasonic Lumix DC-S1R täiskaader hübriidkaamera on suur! Kui enamasti arvatakse, et hübriidkaamera annab eelise just oma kompaktsuse tõttu, siis see on olnud minu jaoks suhteliselt vähetähtis või lausa negatiivne aspekt – kaamera peab mahtuma ja istuma kätte. Väiksematel keredel kaob tasakaal suuremõõdulise objektiiviga kohe ja tihti on puudu ka sõrmedel haaramisruumist.

Lumix DC-S1R puhul jäid need mured ära. Kere on minu igapäevasest Pentax K-1 kaamera kerest pisut suuremgi ja istus kätte mugavalt ning umbes 1 kg kaalu andis hoidmisel omavõrra nii tasakaalu + kindlust.

Panasonicu enda toodetud uued L-bajoneti objektiivid Lumix S PRO 16-35mm f/4 ja Lumix S PRO 70-200mm f/4 O.I.S istusid kerega koku nagu valatud ja tasakaalust polnud puudu kummagi puhul.

Lumix S1R tehniliste omaduste kirjeldusega saab igaüks tutvuda Photopointi veebikaubamajas tootelehel ja seetõttu ei hakka ma kogu seda juttu ringi kirjutama. Räägin vaid muljetest.

Nii teravat pilti ei ole ma oma elus enda käes hoitud kaameratega saanud – mitte kordagi. 47 megapiksline sensor (8368 x 5584 px) annab lõpptulemusena sellise teravusastme, et ei Pentaxi 36 megapiksline täiskaader ega ka 50 megapiksline keskformaat sellega kuigivõrd ei võistle. Kasutades veel kõrgresolutsiooniga tehtud kaadrit, mis on pikema pildiservaga üle 16 000 piksli, siis on tulemus müstiline! Sellest pildist on vajadusel trükikõlbulikku väljalõiget teha imelihtne ja resolutsioonipuudust ei teki.

Esimesel reisil kaasas olnud S1R kere koos kahe objektiiviga (Lumix S PRO 16-35mm f/4 ja Lumix S PRO 70-200mm f/4) on sellel kaameral väga kiire ja 99% täpne autofookus nii liikumatu, kui ka jälgiva seade puhul.

70-200mm f/4 O.I.S puhul 99% korrektne – see tähendab minu mõistes tõeliselt haruldast tulemust. Kahjuks ei saanud küll testida Eesti oludes jahti pidavate kakkude peal, kuid siiski – Laanenääri lend ja peatumine tundramaastikus oli oodatust märksa parema tulemusega.

PRO 16-35mm f/4 objetiivi puhul on vaja välja tuua vinjetivaba ja servast servani terav kaader. Pilt on puhas ja moonutustevaba nii keskel, kui servades. Eelkõige tuli see välja panoraame kokku kleepides – kõik sujus ilma lisakorrektuurideta koheselt ja tulemused olid nauditavad.

Lõpmatusse teravustamise katsetamisel manuaalselt ehmatasin hetkeks, kuna objektiivi väliskorpusel ei ole ühtki märki, mille järgi joonduda või sätitud kohta meelde jätta… kuid siin tuli appi Lumixi sisemine tarkus. Kaamera kuvas kõik vajaliku ekraanil ja iga fookusrõnga liikumine andis täpse näidu ja teravuskauguse. Sain tähed teravaks kolmanda klõpsuga. JA see on uue toru katsetamisel suurepärane tulemus!

Eripäradest võrreldes senini pidevalt kasutuses olnud Pentax K1 täiskaader peegelkaameraga – Panasonic’u ISO taluvus ei suuda kahjuks sellel teemal sammu pidada. Kasutuslaeks jääb ööfotograafias suurusjärk 3200 – 4000, mis muidugi on 47 megapiksli juures on juba suurepärane tulemus. Tekkiv digimüra on sedavörd peeneteraline, et järeltöötluses selle eemaldamine on suhteliselt lihtne ja ei lase nende näitajate juures oluliselt pildi teravusel kannatada.

Sarnane mure on Pentax K1-ga võrreldes varjualade väljatoomisega dünaamilist ulatust testides. Lumix kahjuks seda testi välja ei kannata ja seetõttu võiks Lumixi kasutaja võtta aega rohkem säriajale ning katsuda viia ISO sellejagu madalamale tasemele. Kiire virmalistemängu puhul panoraami ehitades on see pisut keeruline, kuid tulemus tasub end igal juhul.

Akutest

Lumixi originaalaku (DMW-BLJ31) täidab päevases valguses pildistamisel ja AF-i kasutades suhteliselt täpselt kõiki neid tehase poolt kirjeldatud normatiive. Rohkem ei osanud oodata ja rohkem ei pakkunud võimekus ka – mõnisada kaadrit ja uus aku.

Aga öine pildistamine tõi välja midagi üllatavat. Kaasas oli mul üleval Riisitunturi tipus 3 akut. Kuna külmataluvust lubas tehasejutt kuni 10 miinuskraadi, siis igaks juhuks hoidsin 2 tagavaraakut põues soojas. Kraadiklaas näitas kahel tundrakatusel veedetud ööl -20 kuni -26 külmakraadi.

Kui Lumixi aku ei pea tegelema autofookusega, siis peab ta esimese testi kohaselt 20 külmakraadi juures vastu (!!!) 785 klõpsu – sisuliselt 2x rohkem, kui päevasel autofookusega pildistamisel ja seda 2x madalama temperatuuri juures, kui tehas tema külmakindluseks pakub. Siinkohal olgu mainitud, et aku ei käinud pildistamise vaheaegadel põues soojas, vaid oli sellisel temperatuuril koos kaamerakerega üle 5 tunni jutti.

See on näitaja, mida ma olen näinud vaid Pentaxi täiskaadersüsteemil. Ja see on minu jaoks sedavõrd suur üllatus, et peale teist sellist korduvalt kinnitust saanud tundraööd olin sisuliselt müüdud mees.

Teine reis: Lumix S1R + Sigma adapter MC-21 EF – L bajonetile + Sigma 14-24mm f/2,8 ART + Sigma 25-105mm f/4 ART & Sigma 150-600mm Conteporary.

Nii nagu esimese reisi lõpukirjelduses nimetasin, olin nn “müüdud mees”.  Teise reisi jaoks polnud enam vaja omale keret kaasa küsida, sest enda oma oli soetatud ja igapäevases kasutuses Pentaxi varustuse kõrval.

Tõsi – kuna Sigma, Leica ja Panasonic on loonud oma ühise L-mount liidu, siis nende kolme hinnaklasse võrreldes on esimeseks valikuks muidugi Sigma Art seeria torude soetamine. Tõsi on, et neid järelturul eriti L-bajonetiga ei liigu ning seepärast on Sigma tootnud ka konverteri (Sigma MC-21 Canon EF-Panasonic L), millega saab kasutada kõiki Art, Contamporary ja Sport seeria Canonile loodud torusid Lumixi, Sigma ja Leica uute hübriidkaamerate ees.  Kui head need süsteemid on ja kuidas nad töötavad Lumixi kerega, oligi teise reisi eesmärka teada saada.

Ja muidugi eelkõige just külmades tingimustes, sest reisi sihtkoht oli jällegi Riisitunturi kant ja ilmastikutingimused -10 kuni -25 külmakraadi.

Olgu kohe öeldud, et uskumatuna näiv akutest sai kinnitust viie erineva akuga, neist 2 originaali ja veel kahe erineva Saksamaal müüdavat tootebrändi kandva nn “B” tootega. Kõik töötasid külmas ilma igasuguste probleemideta ja autofookuseta pildistamisel oli tulemus igal juhul üle 700 kaadri aku kohta. Samuti ootasin kaamera keres oleva elektroonika suikumist või aeglasemaks jäämist, kuid ka seda ei suutnud täheldada. 5+ tulemus absoluutselt ilma igasuguse kahtluseta.

Sigma lainurgad töötavad külmas hästi ja 14-24mm f/2,8 ART objektiiv Lumix S1R ees on vägagi sobiv koostööpartner öises tundras. Pildid on teravad ja autofookus on täpne.

Tõsi – autofookus töötab hästi vaid S asendis s.t jälgivat AF-i läbi EF-L konverteri ei ole võimalik saavutada. Samuti on vajalik kasutusse võtta Sigma dock, et torudel oleks peal viimane tarkvara ja nad suudaksid Lumixiga koostööd teha, aga öises tundras ei ole see osa kuigivõrd oluline.

Probleem on hetkel Lumixi puhul pikkade torude puudus. Jah, on mitu converterit erinevatelt tootjatelt, millega saab Canoni ja Canonile loodud torusid kasutada, kui need sobivad hetkel, vaid aeglaselt liikuva või suisa seisva objekti pildistamiseks. Liikumise pealt lindu püüda on võimalik vaid Lumixi enda 70-200 torudega. Olgu siis f2,8 või f4 versiooniga. Lisaks tuleks siis hankida muidugi ka 1,4x ja 2x telekonverterid.

Igal juhul – minu kasutuses on Panasonic Lumix S1R täiskaader hübriidkaamera omale koha leidnud ja jääb võrdväärseks partneriks Pentaxi täiskaadersüsteemile.

Pääro Metsand on loodusfotograaf, keda eelkõige paeluvad virmalised. Pääro tööde ja tegemistega saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel ja Facebooki lehel.

Panasonic Lumix DC-S1R + 24-105mm f/4.0 täiskaader hübriidkaamera komplekt on kõigile huvilistele laenutamiseks saadaval nii Tartus kui Tallinnas. Vaata – photopoint.ee/rent ››

(144)