Fotoretk: Sony a9 II täiskaader hübriidkaameraga Põhja-Soomes

Suure talvesõbrana olin jaanuari keskpaigaks juba üsna nördinud, et kohevat valget lumevaipa ja kõrvu paitavat lumekrudinat ei taheta meie maale kuidagi jagada. Mul oli õnneks koheselt ka varuplaan võtta – seada suund taaskord Põhja-Soome, Kuusamo ümbrusesse ja haarata selgi korral kaasa Sony hübriidkaamera.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @200mm, 1/1250, f6.3, ISO 3200

Eelneval aastal tirisin lumistele nõlvadele Sony a7R III (loe sellest retkest siit) ja kõige rohkem jäin rahule tema võimekusega tabada lume toone ka plässi ilmaga. Kas aasta jooksul, pärast seda esmast tutvust maandus Sony hübriidkaamera mu fotokotti nagu lootsin? Ei, kuid seda mõtet pole ma ka maha matnud.

Tänavu oli mul suure hooga plaanis kaasa haarata veidi uuem mudel – Sony a7R IV, kuid kuna kaamera oli ühele õnnelikule piltnikule samal ajal juba välja renditud, tuli mul ‘’leppida’’ Sony hübriidkaamerate lipulaevaga, Sony a9 II. Hea meelega tulid lumemaastikke nautima ka klaasid Sony FE 24-70mm f/2.8 GM ja Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS. Kujutasin ette, et need torud katavad vajaduse kenasti, kuid tagantjärele tean nentida, et kuna üheks eesmärgiks olid lisaks maastikele ka põhjamaised sulelised ning kõik linnud pole nii julged kui matkajaid saatvad laanenäärid või inimesi mingi piirini tolereerivad kakud, oleks igati kasu olnud pikemast torust. Seda enam, et Sony a9 II puhul on tegu täiskaadriga.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @169mm, 1/250, f14, ISO 640

Millegipärast arvas ilmataat, et mind suisa peab Põhja-Soomeski kostitama pehmemate talveilmadega ja nii võis veebruari keskpaigas kaunitest, päikesepaistelistest ilmadest ja teemantsäravate tähtedega öödest suuresti suu puhtaks pühkida. Nõnda ei saanudki ma Sony a9 II-t ööhämaruses proovile panna, kuid valgustundlikkust sain tõsta muid objekte jäädvustades.

Retkele oli planeeritud päev taigametsade ühe valitseja – habekaku seltsis, kuid sellegi osas tuli esimesel päeval alla vanduda, kuna kakku ei paistnud tänu pehmetele ilmadele mitte kusagil. Teisel päeval oli õnne aga pisut enam ja nii jäi habekakkki kaadrisse.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @154mm, 1/1600, f8, ISO 2000

Hommikul kella 9 ajal oli pilves ilmaga omajagu hämar, mistõttu kruvisin valgustundlikkuse 3200 kanti. Kas seda paneb pilti vaadates kuigivõrd tähele? Mitte eriti. Tõtt-öelda oleksin võinud valgustundlikkust veelgi kõrgemaks tõsta, kartmata mürauputust. Kes vähegi kirjasõna valdab, võib tehnilistest andmetest välja lugeda võimekuse ISO 100–51 200 ning laiendatava ISO 50–204 800. Kui on soov mõni hetk kindlasti pildile tabada, pelgamata säbru pildil, võib ISO päris lakke lükata.

Kiire sarivõtte (elektroonilise katikuga suisa 20 kaadrit sekundis) ja pea helitu tulistamise najal unustasin, et kaardid täituvad kiiremini kui sooviks. Selles võtmes sobivad hübriidkaamerad kenasti eluslooduse pildistamiseks, eriti kui kõrval pole peegelkaameratega klõpsutajaid, sest tekitatav müra on ju sisuliselt olematu ja kui eemalt mõnda sulelist või karvalist jälgida, ei pruugigi endale kuigivõrd tähelepanu tõmmata.

Vahepeal tekkis kõrvalolijatel küsimus, kas ma üldse pilti teen või naudin niisama kumisevat talveilma.

Sony a9 II + Sony FE 24-70mm f/2.8 GM ; @57mm, 1/320, f13, ISO 1250

Kuigi ma olen juba aastaid linnuhetki talletanud, pole mul just ülemäära palju lennukaadreid. Seda kaamerat käsitledes jõudis aga hetkega tekkida tunne, et lennukaadrid sünnivad pea iseenesest ja minu vähest kogemust aitab kaamera siluda väga kiire autofookusega. Sain pea laitmatult kaadrisse lendava habekaku, kuid väiksemate ja ettearvamatute tegelastega võib pisut keerulisem olla, nagu ikka.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @166mm, 1/2500, f5.6, ISO 1600

On aga üks tilluke tõrvatilk, millest ei saa Sonyde puhul üle ega ümber – menüü. Inimese jaoks, kes on harjunud enamasti Canonit taltsutama, on muu kaameraga tutvumine mõistagi aeganõudev.

Kuna see ei olnud mul esimene kord Sony hübriidkaamerat kasutada, ei ehmatanud see menüü mind sel määral kui esimesel kokkupuutel. Seda võimalustest pungil olevat menüüd ei ole minu meelest võimalik endale paari päevaga täielikult selgeks teha ja ega pole tarvidustki. On tore teada, et kaamera pakub lisavõimalusi, mis vajaduse korral töösse rakendada.

Sony a9 II on käes mugav ja pahatihti läks mul meelest, et tegu on tõelise püssiga. Üks nüanss, mis aga kuidagimoodi mugav pole, aga ehk on sel ka oma varjatud põhjus mida pole ma siiani läbi suutnud näha, on objektiivide vahetamine. See on eriti ebameeldiv külmakraadide korral, mil näpud paratamatult veidi kangemaks kisuvad. Jah, ajapikku saab see kenasti käe sisse talutatud, kuid minu silmis on see üldiselt Sony hübriidkaamerate ebameeldivaim külg.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @70mm, 1/200, f16, ISO 640

Kaamera ei teinud teist nägugi kergema lörtsi- ja tihedama lumesaju peale. Kõrgel lumiste puude keskel räätsadega tammudes kogunes kaamerale ka õrn härmarüü, kuid miskit hullu sellest polnud.

Akugi pidas heitlike ilmadega päris hästi vastu. Tihedamate pildipäevade korral pidin aga veidi akutaset jälgima. Kui vältida kiiret sarivõtet ja mitte end päästikule magama unustada, mis päädiks hiljem kustutamismaratoniga, saab päevas ühe akuga kenasti hakkama. Igal juhul tuleks kasuks varuaku või suisa akutald.

Sony a9 II + Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS ; @200mm, 1/250, f11, ISO 500

Kokkuvõte

Nii nagu eelmisel aastal kasutatud a7R III, suutis ka Sony a9 II pilvise ilmaga lume kenasti pildile maalida. Jah, nii palju mulle tarvis ongi, et ma rahul oleks. Kas mu fotokott muutub lähiajal Sony a9 II toel raskemaks? Ma ei tõtta seda hetkel soetama, sest mis seal salata – hinna osas tuleks seda ostu pisut kaaluda, kuid kui mul on plaanis mõni linnuretk, kus mängib olulist rolli justnimelt kiirus, on olemas Photopointi rendivõimalus.

Kui eelmise korra järel olin valmis täiendama tehnikaridu Sony hübriidkaameraga, siis nüüd on selge, et lähima kuu aja jooksul peavad kotis olevad Canonid ühele väiksemale ja vaiksemale vennale ruumi tegema. Kui sul juba Sonyt kotis pole, soovitan vähemasti proovida!

Karl Adami on loodushuviline ja -fotograaf, ETV saate ”Osoon” loomalugude autor ja operaator. Tema tööde ja tegemistega saad kursis olla: Instagram’is, Facebook’is või veebilehel karladami.com

(59)