Kasutatud elektriauot ost-müük. Värske ülevaatus, aga kui terve on aku?
Kujutame ette kaht Saksamaalt Eestisse toodud elektriautot. Mudel, aastakäik ja läbisõit on samad. Mõlemad läbisid äsja tehnoülevaatuse. Üks maksab tuhat eurot rohkem ja selle kuulutuses seisab „aku väga heas korras”. Mina oleksin valmis parema aku eest rohkem maksma. Enne aga tahaksin näha, mille põhjal müüja teab, et just tema autol on parem aku.
18. novembril avaldatud Saksamaa TÜV-i raport annab sellele küsimusele ootamatu kaalu. Raporti koostajad analüüsisid 9,7 miljonit sõiduautode tehnoülevaatust. Kahe- kuni kolmeaastaste elektriliste Mazda MX-30-te seas leidsid ülevaatajad olulisi puudusi 3,0 protsendil. Sama vanade Tesla Model Y-te puhul oli näitaja 18,5 protsenti. Vahe on üle kuue korra. Kummagi mudeli aku järelejäänud mahtuvust nende tulemuste põhjal hinnata ei saa. Saksamaa korralisel ülevaatusel kontrollitakse kõrgepingeakut peamiselt visuaalselt.
Ülevaatuse väärtus tuleb hästi välja sellesama Mazda juures. TÜV SÜD vaatas eraldi viieaastaseid MX-30 elektriautosid, mille keskmine läbisõit oli kõigest 45 000 kilomeetrit. Neist 3,3 protsendil tuvastati piduriketaste juures oluline puudus. Ostja, kes on leidnud hea akuga Mazda, teab nüüd üsna täpselt, mida paluda mehaanikul enne tehingut vaadata. Teistpidi kehtib sama loogika. Laitmatu ülevaatusprotokolliga auto puhul tasub uurida, kui palju energiat selle aku täna veel salvestab.
Mida tähendab kuulutuses „aku 90%”?
Armatuurlaual nähtud 90 protsenti ütleb juhile, kui täis on aku praegu. Müügikuulutuses pakub huvi teine number. Aku seisundinäit ehk State of Health (SoH) väljendab mahtuvuse hindamisel seda, kui suur osa uuena kasutada olnud energiast on alles. Ka vananenud aku saab sajaprotsendiliselt täis laadida.
Võtame näiteks auto, mille kasutatav akumaht oli uuena 60 kWh. Kui sellest on alles 90 protsenti, saab juht arvestada ligikaudu 54 kilovatt-tunniga. Näitliku energiakuluga 20 kWh saja kilomeetri kohta tähendab kuue kilovatt-tunni vahe umbes 30 kilomeetrit sõiduulatust. Inimesele, kes laeb igal õhtul kodus ja sõidab päevas 40 kilomeetrit, võib soodsam auto olla parem ost. Juhile, kelle tavalisel talvisel maanteesõidul jääb järgmise laadijani jõudes niigi vähe varu, võivad needsamad kilomeetrid olla hinnavahet väärt.
Seetõttu tahaksin ostjana näha, kes akut kontrollis, millise meetodiga, millal ja millise odomeetrinäidu juures. Kiirtest ja sõidu ajal kogutud andmetel põhinev pikem mahtuvustest annavad erineva täpsusega tulemuse. Ka korralikult tehtud mõõtmine kirjeldab aku seisundit kontrolli ajal. Kahe aasta ja 40 000 kilomeetri tagune raport on kasulik osa auto ajaloost, tänase hinna üle kauplemisel tahaksin värskemat.
Kes peaks testi eest maksma?
Müüjal on õigustatud vastuväide. Test maksab ning ükski proovipäev ei ütle täpselt, mitu aastat aku veel teenib. Minu meelest võib müüja täiesti rahulikult kuulutusse kirjutada, et aku mahtuvust pole mõõdetud. Siis saavad pooled kokku leppida, kas ostja soovib enne tehingut kontrolli tellida ja kes selle eest tasub.
Kui aga tuhat eurot kõrgema hinna põhjendus on „aku väga heas korras”, peaks testi tellima müüja. Hästi hoitud auto omanikul on sellest ka kõige rohkem võita. Ta saab näidata, mille eest tasub just tema autot eelistada. Ostjana küsiksin proovisõidule minnes müüjalt kaks dokumenti. Ülevaatusprotokollist vaataksin, mida leiti pidurite ja veermiku juures. Akuraportist otsiksin põhjust, miks see tuhat eurot rohkem maksta.