Kes kaitseb jalakäijat tõukeratastel sõitjate eest?

Varakevadisel kõnniteel vurab e-tõukeratas, juhiks keskealine meesterahvas ja tema haardes teismeline tüdruk. Ilmselt on isa tütrele keskkonnasõbralikke liikumisviise näitamas, sest käed on juhtrauale seadnud tütarlapski. Eesliikuvaist jalakäijaist sõidetakse uljalt mööda, juuksed lehvimas tuules. Kõnnitee teisest servast vastutulev ema mudilasega jõuab hoogsa hüppega last kaasa haarates tärkavale murulapile varjuda.

Kirjeldatud elupildike räägib vähemalt kolme eeskirja rikkumisest. Esiteks on istekohata elektri jõul liikuv sõiduk ette nähtud vaid ühe inimese vedamiseks. Teiseks peaks ta jalakäijale lähenedes kiiruse kõndija tasemele langetama. Kolmandaks peaks kandma kiivrit. Kuidas aga peaks end e-liikuri või jalgrattaga kokkupõrke eest kaitsma jalakäija, on määratlemata.

Kui uuenenud liiklusseadus soovitab kergliikurjuhtidel kanda jalgratturikiivrit ja erksavärvilisi riideid, siis kuidas ja millega ikkagi peaksid ennast kaitsma jalutajad? Kas kandma kõnniteil või jalakäijate tänavail kaasas terava otsaga jalutuskeppe, millega kergliikureid endast ohutus kauguses hoida või kõndima kaitsva käru varjus?

Liiklusseadus hoolitseb sellegi eest, et kergliikuri ees põleks valge ja taga punane tuli, ning külgedel kollane, punane või valge helkur või tuli. Kindlasti paneb jalakäija neid siis tähele. Kuid mis on sel juhul jalakäija ülesanne, eriti kui rattur veel kellagi annab? Kas kiiremini astuma hakata või kõrvale hüpata! Aga kui kõrvalt, eest või tagant samasugune vastu tuleb?

Kui palju õnnetusjuhtumeid on olnud, on teadmata. Sest rattur on ammu nurga taga, kui jalakäija maast üles saab ja politseid kutsuma asub. Ilmselt on tal kõige targem kõnniteel liikuda sirgjooneliselt ja kõnnirada vahetamata, kõige parem kaitsva majaseina läheduses. Karglevad mudilased on parem koju jätta.