Ferrari esimene elektriauto Luce tõotab digitaalsele ekraanile vastanduvat nostalgiat

Maranello legendid kergitavad viimaks loori saladustelt, mis ümbritsevad brändi ajaloo esimest täiselektrilist mudelit nimega Luce. Kui maailm ootas Ferrari käest järjekordset puuteekraane täis pikitud kosmoselaeva, siis tegelikkus osutus hoopis peenemaks ja vaat et isegi provokatiivsemaks. Ferrari näib olevat otsustanud, et elektriajastu vaikus vajab kompenseerimist visuaalse ja käega katsutava draamaga, mis pärineks justkui mehaaniliste kellade kuldajastust.

Luce interjöör on risti vastupidine kõigele sellele, mida tänapäeva autotööstus modernsuse all pakub. Selle asemel, et peita kõik funktsioonid lõpututesse alamenüüdesse, tõid Ferrari disainerid esile füüsilised lülitid, messingust detailid ja massiivsed analoognäidikud. Armatuurlaua keskpunktiks on lausa pühaduseteotusena mõjuv mehaaniline kell, mis tiksub trotslikult keset kõrgepingeakude maailma. See on teadlik vastuhakk Tesla-ajastu minimalismile, kus luksust ei mõõdeta enam pikslite arvu, vaid materjalide tekstuuride ja mehaanilise tagasiside järgi.

Itaallased pole muidugi unustanud oma juuri, kabiini üldine arhitektuur on jätkuvalt juhikeskne ja agressiivne. Nahk, süsinikkiud ja poleeritud metall moodustavad keskkonna, mis peaks tekitama tunde, nagu istuksid ikkagi klassikalises Ferrari Gran Turismo mudelis, mitte vaikselt vuravas akupakiga nutitelefonis. Huvitav on ka see, et Ferrari rõhutab analoogset tunnetust isegi sõidurežiimide valikul: selle asemel, et nühkima siledat klaaspinda, peab juht sisse lülitama raskepäraseid metallist tumblereid.

Skeptikud võivad muidugi küsida, kas selline retro-fetisism on piisav leevendamaks V12-mootori hääle puudumisest tekkinud tühimikku. Ferrari aga tundub uskuvat, et kui mootori möiret ei saa enam pakkuda, peab auto suutma kõnetada teisi meeli. Luce püüab saada emotsionaalseks objektiks, mis tõestab, et ka pärast bensiinijärget ajastut on ruumi käsitööle ja stiilile, mis ei aegu ühe tarkvaravärskendusega.