Nissan Pathfinderi identiteedikriis toob korraga turule kaks sama nimega erinevat sõidukit

Harva juhtub, et üks ja seesama mudelinimi tähistab üheaegselt kahte täiesti erinevat tehnilist maailma. Nissan aga leidis, et reeglid ongi rikkumiseks ning kontsern tekitab turul olukorra, kus nime Pathfinder kannavad korraga nii pehme ameerikalik peremasin kui ka karm Hiina turule voolitud maastur. Tõsi, müüma hakatakse neid maailma eri nurkades ning otsest marketoloogilist seost nende vahel siiski olema ei saa.

Nissan ei piirdu vaid erineva disainiga. Me räägime kahest kardinaalselt erinevast platvormist, mis jagavad vaid nimesilti tagaluugil. Ühel pool on mugavus ja siledad maanteed, teisel pool aga Hiina turu nõudmised ja robustsus.

Ameerika versioon kasutab D-platvormi ja kandevkeret, ehk sisuliselt suurt sõiduautot, mis pakub siidist sõitu ja üheksakäigulist automaatkasti.

Hiina versioon baseerub sarnasel vundamendil, kuid selle teljevahe ja kerekuju muudetakse oluliselt agressiivsemaks meeldimaks paremini kohalikule maitsele, kus suurus on ainus oluline valuuta.

USA versioon kasutab klassikalist 3,5-liitrist V6 vabalthingavat mootorit, Hiina turul eelistatakse 2,0-liitrist turbomootorit, mis peab rinda pistma kohalike maksuseadustega.

Salongis pakub Hiina mudel digitaalset revolutsiooni massiivsete ekraanidega, samas kui globaalne mudel hoiab kinni konservatiivsemast ja füüsilisemast ergonoomikast.

Üldiselt näib see nagu brändi lüpsmine viimse piirini. Nissani juhtkond eesotsas Makoto Uchidaga mõistab, et uue nime turuletoomine maksab miljardeid. Palju odavam on võtta olemasolev, 40-aastase ajalooga Pathfinder ja kleepida see kõigele, millel on neli ratast ja kõrge kliirens. Aga kuna mõistliku raha eest pole võimalik teha masinat, mis oleks linnas mugav ja öko ning samas maastikul nagu hardcore matkasell, siis why not?