Kruus või asfalt vahet pole ikka loksub

Mõni auk on nii vana, et võiks juba muinsuskaitse alla võtta. Teine tekib üleöö nagu seen pärast vihma ja ootab esimest ohvrit, kes sinna oma tagasilla annetab. Kohati tundub, et navigatsioonisüsteem peaks mitte lihtsalt näitama ummikuid, vaid ka kõige värskemaid kraatreid.

Auklikke teid leidub igal pool, aga mõnes tehakse neist kunst. Mõni riik ehitab teid, et liikuda punktist A punkti B, mõnes aga on vahepeal veel punktid C, D ja auk ning neeed pakuvad tõelist elamust: iga sõit on nagu väike rallietapp, kus võitja pole see, kes jõuab kiiremini kohale, vaid see, kellel jäävad alles nii veljed kui hambad.

Aga noh, ärme virise, vähemalt ei jää sõit igavaks. Iga teekond on loterii ja iga „klonk“ meenutab, et meiegi elame maal, kus asfalt on pigem juhus kui standard.