Opel Kadett C: paljude heade omadustega auto 50. aastapäev

Opel Kadett tähistab juubelit: täpselt 50 aastat tagasi toodi esmakordselt turule Opel Kadett C kolmas sõjajärgne põlvkond.

Aastatel 1973–1979 oli Kadett C-sarjal palju nägusid. Selge disainiga kere ja uudse kahe õõtshoovaga esisillaga tagaveoline Kadett C debüteeris 1973. aasta hilissuvel. Iseloomulike disainielementide hulka kuulusid lame radiaatorivõre, margile iseloomuliku kujuga mootorikate ja spoiler. „Kadett mitte ainult ei sõida erakordselt hästi, vaid on ka hästi ehitatud ja viimistletud. See vajab vähe hooldust, seda on lihtne remontida ja ökonoomne kasutada,“ kirjutasid Auto Motor und Sport autotestide eksperdid.

Kolmas Kadeti põlvkond oli algselt saadaval kahe- ja neljaukselise sedaanina tava- ja luksusversioonina, kolme- ja viieukselise universaalina ning kupeena. Järgnes veel palju variante, sest Kadett C disainiti kui „maailmaautot”. Kadetid tulid Saksamaa koostelliinidelt, aga neid toodeti ka Chevette’i nime all Ühendkuningriigis Vauxhallis. Lisaks ehitati neid Aasias, Austraalias ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikas veidi muudetud kere ja kohalikele oludele kohandatud tehnoloogiaga. Saksamaal olid algselt jõuallikaks 1,2-liitrised mootorid võimsusega 38 kW/52 hj ja 44 kW/60 hj. 1975. aasta alguses lisandus mootorivalikusse eriti ökonoomne 1,0-liitrine bensiinimootor võimsusega 30 kW/40 hj. Ning 1975. aastal IAA-l esitletud 77 kW/105 hj GT/E kütusesissepritsega mudeliga jätkas Opel Rallye Kadeti traditsiooni.

Kui „põlvkond C” 1973. aastal tootmisliinilt tuli, oli see esimene Kadett, mille esiistmetel olid kolmepunkti turvavööd, mis olid kinnitatud B-piilari üla- ja alaosas, ning turvavöö lukustus. Elupäästev turvaelement, mis tänu lihtsale ühe käega kinnitamisele aitas turvavööde tunnustamisele kaasa ka nende seas, kellele varem turvavööd ei meeldinud. Samuti ei olnud tollel ajal iseenesestmõistetav, et kõik nupud ja lülitid on hõlpsasti ligipääsetavad isegi kinnitatud turvavööga ning et näidikud on kogu aeg hästi loetavad.

Kadett C suurimaks tehniliseks uuenduseks oli topeltõõtsharkidega esivedrustus koos spiraalvedrudega. Amortisaatorid olid kõigi versioonide standardvarustuses. Rööbe oli juhitavuse parandamiseks 20 mm laiem kui eelkäijal. Edasi arendatud tagasild aitas kaasa neutraalsele juhitavusele ja suurendas märgatavalt aktiivset ohutust. Kokkupõrke korral vähendasid vigastuste ohtu lööki neelav turvarool, esi- ja tagadetailid ning senisest turvalisem sõitjateruum.

Piki- ja põiktalad ning tugevdatud uksed ja lävekünnised kaitsesid reisijaid kokkupõrke või ümbermineku korral. Sõiduk oli kavandatud vastu pidama laupkokkupõrkele jäiga takistusega kiirusel 65 km/h. Tootmiseelse prototüübiga näitas Opel, et optimaalset passiivset ohutust on võimalik saavutada mitte ainult suurte ja raskete sõidukitega, vaid ka kompaktsete ja kergemate autodega.

Opel näitas, et kolmanda põlvkonna Kadett on turvaline ja ka sportlik. Kadett GT/E mudelit esmaesitleti 1975. aasta IAA-l. 1,9-liitrine Bosch L-Jetronicu sissepritsega mootor arendas 77 kW/105 hj. Umbes 900-kilose massi juures saavutati tippkiiruseks 184 km/h. Disain tekitas vastakaid arvamusi, rõõmustades aga eriti mootorispordifänne: vööjoonest kõrgemal oli GT/E erekollane, allpool must. GT/E-st unistasid siis mitte ainult noored juhid: alates 1976. aastast võtsid kokpitis koha sisse tuntud Opeli võidusõitjad, kes peatselt autospordiajalukku kirjutati. Walter Röhrl ja Rauno Aaltonen olid 165 kW/225 hj GT/E-ga edukad Monte Carlo rallil ja Portugali rallil. Röhrl ja Jochen Berger – Saksamaa esimene elukutseline kaardilugeja – saavutasid Monte Carlos sensatsioonilise neljanda koha ning Opel saavutas tootjate arvestuses teise koha.

Opel Kadettide roolis sai uutmoodi sõidurõõmu maitsta 1976. aastal. Kadett Aeroga said juht ja kaasreisijad lasta tuulel juustes vallatleda ja sedasi ringi kruiisida. Stuttgarti kerespetsialisti Bauri toodetud Kadett Aero oli erakordne kabriolett. Aero ühendas mitu autot üheks: siin olid kabriolett, puhkuseauto ja peresõiduk, samuti universaalne linna- ja pendelliikluseks mõeldud auto. Tänapäeval peetakse seda legendaarseks klassikaks, mis äratab entusiastlikku tähelepanu paljudel vanaautode kokkusaamistel.