Gordon Murray lõi Monterey’s omaenda Le Mansi mälestussamba

Professor Gordon Murray ei jäta kasutamata ühtegi võimalust kinnitada, et tema autod on „ajatud, kaunid ja insenerikunsti kehastused“. Monterey Car Week 2025 pakkus talle sobiva lava: avalikkuse ette toodi värske tütarfirma Gordon Murray Special Vehicles ja kaks „Le Mansi austusavaldust“.

Esimene, S1 LM, on tellimustööna sündinud viie eksemplari suurune sari, mille keskmes on uus 4,3-liitrine V12. See keerleb 12 100 p/min ja laulab kuldse soojuskaitse all nelja keskmise summuti kaudu, mis kõlab nagu filigraanne butiiktoode, mitte tööstuslik superauto. Auto on kerge, karastatud aerodünaamikaga ning ehitatud ümber keskse juhikohaga kabiini, mis meenutab hävitajat rohkem kui igapäevamasinat. Võrdluseks: see on sama „tagasi juurte juurde“ retoorika, mida Murray on korduvalt kasutanud ka T.50 puhul, ainult et seekord on fookus Le Mansi 1995. aasta võidul.

Teine, Le Mans GTR, on 24 eksemplariga piiratud seeria, kus iga auto sümboliseerib üht võistluse tundi. Inspiratsioon on laenatud ajaloo klassikutelt, Porsche 917, Matra MS660, Alfa Romeo Tipo 33, ja tulemus on tänapäevane „longtail“, mis lubab rohkem aerodünaamilist haaret kui T.50, kuid ilma kuulsat ventilaatorit kasutamata. Kõik on muidugi juba maha müüdud, hinnad teadmata, klientideks truud kollektsionäärid, kes ostavad Murraylt pigem lugu kui autot.

Kokkuvõttes ei ole siin midagi juhuslikku: 1995. aasta Le Mansi triumf muutub 30 aastat hiljem kaheks väga kalliks mälestusesemeks, mida turustatakse „ajatu ilu“ ja „puhaste inseneriprintsiipide“ loosungite all. Murray suudab endiselt rääkida romantiliselt „püsiväärtustest“, ent tegelikkuses kinnitab see Monterey esitlus üht: tema toodang on rohkem eksklusiivne reliikvia kui progressiivne tehniline samm.