McLaren sepitseb süsteemi, mis piirab mootori jõu tavateedel, kuid vabastab selle ringrajal

McLareni uued superautod võivad hakata käituma nagu kogenud treenerid, kes keelavad õpilasel täisvõimsusel joosta enne, kui rada on tõesti turvaline. Bränd patendib tehnoloogiat, mis takistab mootori ja veermiku maksimaalse potentsiaali kasutust tavateedel. Idee kõlab intrigeerivalt. Ühed näevad selles tuleviku ohutusstandardit, teised aimavad elektroonilist valvurit, kes õigel hetkel tiivad kokku surub.

Teadaolevalt hindas McLaren põhjalikult riske, mida toob kaasa rajale mõeldud sõidurežiimide kasutamine liikluses. Need režiimid muudavad jõuallika reaktsiooni, teritavad vedrustust ja lõdvendavad elektroonilisi piire. Tavamaanteel, kus teekate ei anna vihjeid ja kurv ei paku põgenemisruumi, võib selline iseloom muutuda juhile sekundi murdosa jooksul ohtlikuks.

Autotootja toob näiteks olukorra, kus stabiliseerivad süsteemid taanduvad, juhil läheb jalalaba raskeks ja auto libiseb teel, millel puuduvad turvalahendused. Päris võistlusrajad pakuvad äärtes liivavälju, laiemaid ohutuskoridore ja prognoositavat katet. Seetõttu kaalub McLaren lahendust, mis jätab kõige metsikumad seadistused ainult neile kohtadele, mis kuuluvad ametlikku ringrajalisti.

McLaren kavandab autodele ülitäpse positsioneerimissüsteemi. Elektronika hindab iga hetkega, kas auto liigub avalikul teel või mõnel rajal, mille tootja lisab spetsiaalsesse kataloogi. Kui auto püsib kataloogi sees, avaneb juhile kogu seadepargi potentsiaal. Kui mitte, jäävad kõige agressiivsemad režiimid lukku.

Säärane lähenemine võib kõlada loogiliselt, kuid toob endaga kaasa tehnilisi ja filosoofilisi vaidlusi. GPS ja internet ei tööta alati laitmatult. Kui signaal hajub, võib auto arvata, et rada pole rada ja hoida juhile mõeldud jõudu kinni. Ja McLareni klientuur ei kuulu just nende hulka, kes laseb meelsasti elektroonikal otsustada, millal võib vabaduse pedaali põhja vajutada.

Patendi taotlemine ei tähenda veel, et süsteem jõuaks tootmisliinile. Tootjal tuleb arvestada õiguskeskkonna, tehniliste riskide ja klientide reaktsiooniga. Võimalik, et süsteem jääb valikulise varustusena mudelitele, mis suunatakse rajaharrastajatele. Samas võib see saada ka tuleviku standardiks, kui seadusandjad hakkavad nõudma rangemaid elektroonilisi piiranguid.

McLareni patent tähendab otsesõnu, et insenerid peavad leppima, et superautod on tänaseks pigem digiplatvormid kui pelgalt mehaanilised loomad. McLaren astub siin sammukese ette ja valmistab pinnast tulevikule, kus elektroonika piirab võimsust ohutuslikel põhjustel. Kui see suund kinnistub, võib superautode maailm jõuda punkti, kus mootori täielik ärkamine nõuab sama täpset logistikat kui lennuki õhkutõus.