Proovisõit - Renault Clio

Väikeautode segment jääb tihtipeale eriti just kriitikute poolt suurema tähelepanuta. Ega sellised väga ka rambivalgusesse pürigi, sest enamuses on tegu ikkagi säästumudelitega, mida soetavad mingiks kindlaks eesmärgiks autot vajavad kliendid. Enamuses odavaks linnasõiduks. Kui üheks ostuargumendiks on madal hind, siis pole ka tootjal võimalust sellistel midagi väga erilist demonstreerida ning ka uued tehnoloogilised lahendused jõuavad nendele üsnagi viimases järjekorras.

Uus Renault Clio on siin teatavaks erandiks – küll odav ja pisike, kuid üllatavalt sõidetav. Diiselmootoriga mudel pakkus ootamatult reipust ja vaikust, et esimese hooga ei suutnudki ära märkida, millisel kütusel auto liigub.

Cliot teab muidugi igaüks – mudel on toomises juba ligi 30 aastat ning selle aja jooksul on senist nelja põlvkonda müüdud ümmarguselt 15 miljonit eksemplari. Uus Clio ehitatakse CMF-B põhjale, milles kasutatakse enam jäigemaid ja kergemaid materjale, et tagasihoidlikum kaal võimaldaks saavutada väiksemat kütusekulu. Võrreldes eelmise põlvkonnaga jõutigi kaalusäästuni lausa 50 kilogrammi võrra. Põhja alt leiab ka spetsiaalse aerodünaamikat parandava katte, et tuuletakistuski oleks väiksem.

Kujustuslikult sobib uus Clio väga hästi kogu ülejäänud Renault mudeliperekonnaga – need kõik on suhteliselt sarnased. Mulle isiklikult on praegune Renault stiil täiesti vastuvõetav ning sel teemal ülemäära sõna võtta pole vajagi. LED-tehnoloogia võimaldas tulede kujuga palju mängida ning ilmselt innustas see disainereid ka muudele vormidele lennukama fantaasiaga vaatama ning tulemuseks on igati korraliku väliskujustusega masin, eriti veel sellisesse pisikeste mõõtudega autode segmendi kohta.

Teine nüanss, mis ilmselt Renault disainereid tagant tõukas, on asjaolu, et tänapäeval veedetakse autos üha rohkem ja rohkem oma aega. Seda täiesti erinevatel põhjustel, kuid fakt on, et see ka osa elust tuleb muuta võimalikult meeldivaks. Seega leiab uuest Cliost eelmisega võrreldes palju mugavamad istmed, rohkem pehmeid pindu ning panipaiku. Rääkimata lustimeediakeskusest, mille ekraan muudkui suureneb ning pakutavad võimalused laienevad. Sellesse saab integreerida oma mobiiltelefoni, see toetab nii Apple CarPlayd, kui Android Autot. Suurt puutetundlikku ekraani jooksutab märgatavamalt võimsam protsessor ning selle sirvimine toimub juba enam-vähem reaalajas, ehk iga lehe laadimist ei pea enam sugugi pool sekundit ootama.

Uut Cliot sai testitud mitme erineva mootoriga ning mitut tüüpi teedel alates sirgest maanteest kuni käänuliste mägiteedeni välja. Kui rääkida sõidu mugavusest, siis pärast mitut tundi kestnud kulgemist ei valutanud ei selg ega ükski lihas – väikese auto puhul võib tüdimuse puudumist üsnagi positiivseks omaduseks pidada ning sellest küljest väärib Cliot igati tunnustust. Sisekujustus, mis sellistes sõidukites kipub ülemäära askeetlikuks jääma, on Clios täiesti talutav ning silma kriipivat jäika plastikut kohtab suhteliselt vähe. Kui esimeses reas istujatel on ruumi täiesti piisavalt, siis tagumistel seda mõistagi napib. Võrreldes eelmise põlvkonnaga kombineeriti seal siiski sõitjate jalgadele pisut enam mahtu juurde – keskmise pikkusega inimesed mahuvad nüüd küll ära, kuid istmepadi ise on suhteliselt lühike. Samas katus on mõistlikult kõrge ning pea ära paigutamiseks pole mingit kõverat asendit sisse vaja võtta.

Jõuallikavalikus on kaks bensiinimootorit ja üks diisel. Esimeste võimsused on kas 100 või 130 ning teisel 115 hobujõudu. Tänu väga heale müraisolatsioonile julgeksin seekord soovitada diiselmootorit. Selle kõrvale pakutav viiene käsikast pole muidugi just paljude unistus, kuid tänu suuremale pöördemomendile kiirendab säärane Clio ka möödasõitudel täiesti tuntavalt. Sõitmine ise on vaikne ja sellise väikese auto kohta üllatavalt sujuv. Asfaldil tunneb väike Renault end täiesti koduselt, ebatasasustega sellisel teel saab samuti vaevata hakkama. Kruusal on kolinat muidugi rohkem, eriti just rattakoobastest. Rooliratas on parajalt jäme ning tagasiside teelt hea. Elektroonilised stabiilsussüsteemid rakenduvad tuntavalt varem, kui asjad kontrolli alt väljuksid, kuid ju on tehtud panus turvalisusele ja mugavusele. Ja tulemus on üllatavalt hea – omas segmendis on viienda põlvkonna Renault Clio üks paremini sõidetavamaid autosid üldse. Kui lisame siia LED-tuled ja palju kaasaegset elektroonikat, siis kooslus tuleb üsna ahvatlev.

R.S. versiooni aga Cliole ei tule. Neile, kes soovivad tavamudeliga võrreldes veidi ägedamat välimust, saavad valid R.S. Line varustuspaketi, kuid mootorite võimsust siin kahjuks tõstma ei hakata.

Põgus pilk tehniliste andmete tabelisse ütleb auto pikkuseks 4050, laiuseks 1798, kõrguseks 1440 ning teljevaheks 2583 millimeetrit.

Uus Clio jõuab üsna pea ka Eestisse ning hakkab maksma enam vähem samal tasemel, mida küsitakse ka praeguse Clio eest, ehk alla 11000 euro. Huvi korral tasub see auto kindlasti esinduses ise üle vaadata.