Proovisõit - Renault Trafic

Renault kaubik Trafic on nii tuntud tegija, et ehk pikemat tutvustamist isegi ei vajakski. Neid liigub ringi väga paljudes versioonides ja varustuses, et silme eest võtab kirjuks. Kui minna mõne Renault edasimüüja veebilehele ja otsida sealt alt Traficule pakutavaid erinevaid konfiguratsioone, avaneb mitmekümne positsiooniga tabel, millesarnast pole ette näidata ühelgi sõiduautol.

Viimase paarikümne aastaga on kaubikute segment päris radikaalselt arenenud. Masinatest, milles kunagi sõitsid vaid õlistes tunkedes mehed, sest isegi viisakais riietes neisse istudes nägid väljudes välja nagu õlistes tunkedes mees, on välja arenenud hoopis teistsuguse eesmärgiga sõidukid. Loomulikult kestavad edasi ka õlistes tunkedes meestele orienteeritud modifikatsioonid, kuid isegi neis pööratakse tähelepanu ka muu asjaajamise võimalustele, sest koos mobiilse arvutustehnikaga pole isegi õlistes tunkedes meeste ülesandeks enam lihtsalt üks või teine must töö ära korraldada, vaid ka pisut bürokraatlikku paberimajandust menetleda. Põhiolemuselt siiski utilitaarse Traficu kabiinist leiab ohtralt igasugu panipaiku nii suurematele, kui väiksematele asjadele ning loomulikult paberitele, joogitopsidest rääkimata. Esimese keskmise istme seljatuge alla lastes aga moodustub hädapärane kontorilaud, mis võimaldab rahuldada ka esmase office´i vajadused.

Viimaseks uudiseks Renault Traficu maailmas on EDC topeltsiduritega kuueastmeline automaatkast. Seda pakutakse vaid kaheliitrise turbodiisliga mootoritele, võimsustega kas 145 või 170 hobujõudu, kuid nii Passenger, kui ka Van versiooni kaubikutele, milledest esimene on kuni 9 inimese veoks ning teine peamiselt asjade veoks mõeldud sõiduk ühe või kahe istmereaga, ehk vastavalt 3 või 6 sõitjat mahutav.

Konkreetseks proovisõiduautoks anti 170-hobujõulise mootoriga Trafic Passenger Grand Pack Clim. Kuna vedrustus on sel häälestatud ikkagi koormusega sõitmiseks, siis mugavam oli liikuda 6 inimesega pardal, kui päris tühjalt. Käigukast sai aga oma tööga sama sujuvalt hakkama mõlemal puhul. Kiirendus on tühjal masinal muidugi parem.

Traficu juhiiste on suhteliselt hea ja mõnusalt vetruv. Väikese remargi korras meenutaksin mõne aasta tagust Euroopa turneed, kui Traficu ja väikese seltskonnaga sai nädala jooksul tuhandeid kilomeetreid maha vuratud. Korra tuli umbes 10 tundi järjest roolis istuda ja oleks kindlasti edasigi istunud, kuid lausa väevõimuga haarati rool käest ära.

Neile, kes enamjaolt sõiduautoga ringi vuravad, pakub kindlasti omajagu närvikõdi kõrgem istekoht ja sellest tingitud parem väljavaade. Vasakut kätt saab mugavavalt uksele toetada ning püsikiirushoidjat kasutades võib jalgadega vabalt ringi klobistades leida endale miljon sobivat asendit istumiseks. See ongi see, mis Traficuga sõitmise nauditavaks teeb.

Passengeri tagumised read pole nii mugavad – lihtsalt kulumiskindla riidega kaetud suured diivanid, kuid seal on kuninglikult ruumi ja näiteks kahekesi istudes on päris sobiv vaikselt juttu puhuda. Palju katmata metallpinda interjööris räägib loomulikult selget keelt auto tegelike juurte kohta, kuid vaatamata sellele ei kosta sõidumüra sõitjateruumi liigselt sisse. Ja nii saavadki seal täiesti normaalselt sõidetud nii õliste tunkedega mehed, kui kõik ülejäänud.

Kui minna endale täna uut Traficut valima ja seista dilemma ees, kas manuaalkastiga või automatkastiga Trafic, siis tasub arvestada, et automaatkäigukast lisab auto hinnale ümmarguselt 1700 eurot ning kütusekulule 0,1 liitrit saja kilomeetri kohta. Aga asi on täiesti seda väärt.