Rolls-Royce Phantom 100: sada aastat isikupärastatud hiilgust

Rolls-Royce tähistab oma ikoonilise Phantomi sajandat juubelit, pöörates pilgu tagasi mudelile, mis on olnud ühtaegu luksuse etalon ja peegel ühiskonna muutustele. Alates 1925. aastast on Phantom olnud rohkem kui lihtsalt auto – see on liikuv kunstiteos, mis räägib oma omaniku isiklikku lugu, olgu see maharadža, John Lennon või tänapäevane miljardär, kelle maitset väljendavad tuhandeid tunde käsitööd nõudvad detailid.

Kui esimene Phantom 1925. aastal turule toodi, müüdi see vaid šassiina: kere ja salongi kujundas iga klient oma maitse järgi. Tulemuseks olid sõidukid, mis peegeldasid oma aja esteetikat ja võimukandjate maailmapilti. India vürstide hõbedaste ja vasest keredega Phantomid olid loodud särama päikese käes nagu liikuvad paleed; Briti Lord Mayor tellis auto, mille tagaistmel oli spetsiaalne tugi ametlikule massiivsele sauale.

Hiljem, kui meedia hakkas inimesi kuulsaks tegema, muutus Phantom varjupaigaks avaliku tähelepanu eest. 1965. aastal oli John Lennoni Phantom üks esimesi autosid Suurbritannias, millel olid toonitud klaasid: toona veel eksootiline uuendus.

Rolls-Royce’i arhiivid näitavad, kuidas luksuse mõiste on Phantomi kaudu ajas ümber kujunenud. 1920.–30. aastate Art Deco mõju tõi kaasa vasekarva tiivad, kullatud detailid ja damastkangast istmed. Sellise esteetika, mis ei tundnud sõna „tagasihoidlikkus“.

Woolworthsi finantsjuhi Clarence Gasque tellitud „Phantom of Love“ (1926) on ilmselt kogu margi ajaloo kõige ekstravagantsem: käsitsi maalitud lagi, Louis XIV stiilis mööbel ja seinavaibad, mis sobinuks pigem Versailles’sse kui garaaži.

1950. aastate Briti monarhia eelistused liikusid aga vastassuunas: hall tweed ja sinine villakangas asendasid kulda ja siidi. Alfa ja oomega jäid samaks: kvaliteet, käsitöö ja vaikne väärikus.

Phantom pole olnud pelgalt liikumisvahend. Kuivõrd see oli eliidi loomulik pikendus, oli see ka diskreetne kohtumiste ruum, kohati lausa varjatud vahend. Mõned 1930. aastate Ameerika Phantomid kandsid keeluseaduse ajal varjatud kokteilisahtleid; üks auto varjas isegi grammofoni, teine televiisorit ajal, mil vaid veerand briti kodudest seda omas.

Otto Oppenheimeri (De Beers) Phantom I kandis endas aga midagi enamat kui salajast elegantsi – see peitis salakambrit töötlemata teemantide jaoks.

Rolls-Royce’i tänapäevane Goodwoodi tehas on viinud Bespoke-programmi tagasi sinna, kust see kunagi alguse sai, ent nüüd on see kunstivorm.
Projektid nagu Phantom Serenity (siidist ja käsitsi maalitud interjöör) või Waterspeed (sinine harjatud teras ja Abachi puit) näitasid, et ka tänapäeva kliendid ei soovi enam pelgalt luksust, vaid isiklikku narratiivi.

Üks viimaste aastate tähelepanuväärsemaid näiteid on Phantom Syntopia, mille sisekujunduse lõi moedisainer Iris van Herpen. Selle laekanga tikand valmis 700 töötunni jooksul, lisaks loodi sellele unikaalne lõhn, mida ei kanta ühelegi teisele autole.

Phantomi lugu on Rolls-Royce’i sõnul „inimlik ajalugu neljal rattal“. See, kuidas omanikud on sajandi jooksul oma autosid kujundanud, räägib rohkem kui ükski reklaam: muutuvad ajad, moevoolud ja väärtused on kõik leidnud koha nende autode salongides ja detailides.