3D-telerid: tulevik, mis jäi poodi vedelema

Kui aastaid tagasi 3D-tehnoloogia lõpuks meie elutuppa jõudis, näis, et oleme ajamasinaga otse tulevikku kihutanud. Mitte lihtsalt üks pisike uuendus nagu nutikas pult või ekraan, mis väänab end nagu joogajooga instruktor, vaid see oli tõotus, et sa ei vaata enam filmi, vaid elad selles sees. Sa lendad “Avataris”, upud “Titanicus” ja oled igas Hollywoodi plahvatuses, mida Michael Bay suudab välja higistada. Kõik, mida sa vajasid, oli teler, mis maksis rohkem kui su köögimööbel, ja paar päikeseprille, millega sa nägid välja nagu odava ulmefilmi statist.

Ja siis järsku enam ei midagi. Kolm aastat hiljem olid need kastid kadunud, nagu oleks neid müünud Area 51 tulnukad.

Kõik algas muidugi kinost. 1950ndatel, kui maailm oli veel mustvalge ja sigaretireklaamid eetiliselt aktsepteeritavad, pisteti kinopublikule pähe punane-sinine paberprill. Ja inimestele meeldis see! Lühidalt. Aga kvaliteet oli nii sant, et isegi koerad keeldusid neid kandmast.

Seejärel tuli „Avatar”. Piletitulu tõusis nagu Elon Muski ego ja kõigil hakkas korraga kiire. Samsung, Sony, LG – kõik panid lauale telereid, mis lubasid, et kodus saab sama kogemuse. Ja kui sul polnud 3000-eurost 3D-telerit, olid sa lihtsalt keegi, kellele meeldivad vaesed inimesed ja 2D.

Aga mitte päris. Sest kui sa lõpuks selle kallihinnalise imekoletise koju lohistasid ja selle esimest korda sisse lülitasid, selgus, et tuleb kanda prille. Ja mitte tavalisi prille. Vaid selliseid, mis ajasid sul pea valutama, patareid tühjenesid kiiremini kui su motivatsioon trenni minna ja mis kukkusid diivani taha just siis, kui film hakkas.

Ja isegi kui sa kõik õigesti tegid, selgus, et kolmandik inimestestlihtsalt ei näe 3D-d. Füsioloogia ütles: “Tere tulemast, aga ei.” Mõni nägi ähmaselt, mõni üldse mitte. Ja siis tulid peavalud. Ja iiveldus. Ja tunne, et võib-olla oleks siiski pidanud lihtsalt raamatu lugema.

Kui sul lõpuks oli olemas teler ja prillid ja peavalutabletid, selgus, et kogu see “sukeldumine teise dimensiooni” tähendas kolme animafilmi, paari kehvalt konverditud märulit ja ESPN 3D, mis näitas pesapalli. Ükskõik kui suured olid lootused – kui sa vaatad “Transformereid” kolmes mõõtmes ja sul tekib tunne, et sa oled hoopis apteegis ootejärjekorras, siis on midagi valesti.

Sisu ei tulnud järele. Sest miks peaks keegi tegema midagi vaadatavaks ainult 3D-s, kui 2D töötab nagunii? Filmitootjad loobusid, telekanalid loobusid ja isegi Blu-ray 3D plaadid jäid poodidesse seisma nagu jäätis, mille keegi kogemata printeri kõrvale unustas.

Nii, ja just siis, kui 3D hakkas tunduma nagu asi, mida äkki võiks… võib-olla… ikkagi proovida, tuli 4K. Ja HDR. Ja siis tuli televiisor, mis näitas pilti nii teravalt, et sa nägid ära ka uudisteankru vinnid. Ilma prillideta. Ilma iivelduseta. Ja oh üllatust – inimesed valisid selle.

Tootjad, kes olid äsja investeerinud väikese Lõuna-Korea sisemajanduse koguprodukti jagu 3D-arendusse, seisid nüüd silmitsi riiulitäie prillide, müümata telerite ja klientidega, kes ütlesid: “Teate, ma arvan, et jääme lihtsalt tavalise 2D juurde.”

2017. aastal suri 3D-teler ametlikult. LG, Sony, Panasonic, Philips – kõik ütlesid korraga: “Aitab küll.” Müügimudelid muudeti vaikimisi 2D-ks. Prillid lõpetasid eksistentsi. Ja keegi ei nutnud.

Ainsana jäi alles IMAX, kus 3D veel vahel toimib – peamiselt sellepärast, et inimesed maksavad 15 eurot pileti eest ja ei taha tunnistada, et neil on tegelikult paha olla.