Proovisõit - Peugeot Rifter

Peugeot mudelirida täienes hiljuti täiesti uue tegelasega: mahtuniversaaliga Rifter. Selle ilmumist tuleb seostada Peugeot populaarse kaubiku Partner eelmise põlvkonna taandumise ning uue valmimisega, sest just endist Parter Tepeed uus Rifter meie teedele välja vahetama sõidabki.

Väheste eranditega on miskipärast Euroopas kombeks, et mahtuniversaalid ehitatakse kaubikute põhjale. Väljatöötamiskulude põhiselt on see ka täiesti arusaadav ja põhjendatud, kuid selline lähenemine tuleb peaaegu alati mugavuse ja sõiduomaduste arvelt. Teisalt ütleb loogika jällegi, et mahtuniversaalide ostjad vajavad pigem rohkemat mahtu inimeste ja nendega kaasneva kraami liigutamiseks ning mugavus ja sõiduomadused jäävad niikuinii tahaplaanile.

Rifterit lähemalt uurides saab igaüks ka ise aru, miks auto toodi välja päris oma nime all, mitte taaskord Partner Tepeena – kui eelmised Teepeed olid pigem käepäraste vahenditega sõiduautolikumaks muudetud kaubikud, siis Rifteri puhul on mugavuste loomisele hoopiski põhjalikumalt lähenetud – masin näeb kahtlemata parem välja ning katmata metalli salongist praktiliselt ei leiagi. Rõhutamaks Rifteri erilisust toodi see turule uuest Partnerist ka mõned kuud varem.

Peugeot uue mahtuniversaali väliskujustuse utilitaarsus tuleb mõistagi Partnerilt – kaubikuid müüakse mahtuniversaalidest kümneid kordi rohkem, seetõttu enamus lahendusi võetakse üle just sellelt. Robustselt kandilise auto ninaosa peegeldab uut firmastiili, mis oma kolme kitsa horisontaalse tasapinnaga mõjub täitsa vaadatavalt. Siinkohal võib öelda, et viimaste aastate Peugeot mudelid üldse on päris kena disainiga. Kõige igavam ongi masina tagaots, kus ehk võinuks LED-tuledega midagi huvitavamat välja mõelda, kui lihtsad kolm triipu. Kuna aga kaubikule sooviti võimalikult laiu tagumisi uksi, siis ega tuledele erilist mänguruumi jäägi – need ongi pikad ja kitsad vertikaalsed ribad. Teisalt jälle võimaldab suur auk taga lahedamat ligipääsu ka mahtuniversaali kolmandale istmereale ja otse loomulikult ka pagasile.

Interjööri viimistlusmaterjalides valitseb peamiselt plastik ja polstrimaterjalina tekstiil – odavad ning praktilised. Aga kujustus on rahulik ja silma ei kriibi.

Juhi kasutada ja käsutada on suur puutetundlik ekraan ning kellapaneel, mille näidikuid näeb üle rooli. Rooliratas pälvib kahtlemata palju kriitikat, olgu siis positiivset või negatiivset. Teema ei puuduta nuppe, nendega on kõik korras, kuid selle ovaalne kuju võib vajada harjumist.

Juhi vasaku käe paigutamine pole samuti kõige õnnestunum. Akna ääre pind on lai, kuid kaldega sissepoole, käetugi jälle liiga kõva. Samas panipaikade osas on Rifter tõeline tegija – neid leidub mitmel pool, isegi tagaistujate jalge alla saab üht-teist ära peita. Kokku 186 liitrit, sellest ümmarguselt pool langeb lae alt eest taha ulatuvale tasapinnale. Ja mahtu tunnetad juba autosse istudes. Vaba ruumi on palju, osa lisab ka suur klaasist panoraamkatus. Kaubikult pärandusena saadud külgmiste liuguste praktilisuses pole samuti vaja kahelda.

Veidi mootoritest: kahele bensiini põletava versiooni kõrval pakutakse Rifterile veel nelja diiselversiooni. Esimeste võimsused 110 ja 130 hobujõudu; teistel 76, 102 ja 131 hobujõudu. Võimsamatele jõuallikatele pakutakse kõrvale kaheksaastmelist käigukasti. Konkreetne testiauto oli manuaalkastiga 131-hobujõuline diisel. Kuid ei saa jätta mainimata, et seda automaatkasti olen varasemalt testinud mitmetel teistel Peugeot mudelitel ning see on jätnud väga positiivse mulje: töötab vaikselt ja ühtlaselt tagades autole hinnatavalt sujuva liikumise. Pereauto puhul võiks seda iga kell manuaalkastile eelistada. Kõnealuse mootori 300 Nm pöördemomenti tagavad piisava kiirendamise: 10,8 sekundit automaadi ning 10,4 sekundit manuaalkasti puhul. Olenevalt modifikatsioonist kaalub Rifter pisut alla või pisut üle pooleteise tonni ning kandevõime jääb samuti umbes 500 kilogrammi piiridesse tavalisel, ning 600 kilogrammi piiridesse pikendatud kerega mudelil. Janutab see Euro 6 heitmenormidele vastavalt, kuid vedeliku kulu kütusepaagist vastab kõige enam siiski juhi sõidustiilile. Piduriteta haagise maksimaalne mass ulatub 750 ja piduritega 1000 kilogrammini.

Asfaldil tunneb Rifter end päris hästi. Ühtlasel kiirusel ei häiri üleliigselt ükski müra. Aukudest läbisõitmisel annab vedrustus end kuulda, samuti nagu kruusateel kivide klobin põhja all. Auto on paremini juhitav väikese koormaga, mis ilmselt tuleneb samuti tema geenidest, ehk ka siin lööb kaubik teataval määral välja. Kõik Rifterid on esiveolised. 180 millimeetrit kliirensit aga lubab pisut enamat läbitavust, kui lihtsalt tavalise sõiduauto puhul.

Pardale kuulub Peugeot firmatehnoloogia i-Cocpit, mille kaudu saab autos sõites oma nutitelefonis leiduvat kasutada. Telefoni laadimine toimub induktsioonmeetodil, ehk juhtmevabalt. Muudest lahendustest tasub ära märkimist sõidureast lahkumise hoiatus, tagurduskaamera või Park Assist.

Olenevalt istmete arvust on Rifter kas 4403 või 4703 millimeetrit pikk, 1848 lai ning 1874 kõrge. Telgede vahe vastavalt 2785 või 2975 millimeetrit. Rööbe ees 1554 ja taga 1568 millimeetrit. Pagasiruumi maht algab vaid 65 liitrist standardpikkusega seitsmekohalise versiooni puhul, lõpetades 1672 (ligi 4000 kuni laeni) liitriga pika kerega masina korral, kui tagumiste istmete seljatoed alla klappida.

Peugeot Rifteri hinnad algavad 16 700 eurost ning käivad 27 900 euroni välja. Viimases on suurel määral juba kõik sõiduks vajalik olemas aga kui tahta viimast välja pigistada, on võimalik hinda veel tuhande-paari võrra tõsta. Rifteri näol on tegu igat pidi asjaliku ja praktilise sõidukiga.