Lugu sellest, kuidas kaks pohmellis härrasmeest kogemata LeMansi 24-tunni võidusõidu võitsid

Tänapäeva ringrajasõitjaid võib võrrelda ärahellitatud printsessidega, kellele kõik ette ja taha ära tehakse, kuid kes ühtlasi peavad kinni pidama öökima ajavast poliitkorrektsusest ning räägivad vaid seda, mida nende meeskondade pressiteenistus ette annab.

Julgete ja tõeliste meeste võidusõidud, kes ei kartnud ei surma ega hirmu, on jäänud aastakümnetetagusesse kaugesse minevikku. Täna ei kujutaks ettegi, et näiteks Lewis Hamilton pärast ebaõnnestunud kvalifikatsiooni läheks baari ja veedaks seal pudeli seltsis terve öö. Aga näiteks viiekümnendatel asi vahel nii käiski.

Kord juhtus isegi nõnda, et LeMansi 24-tunni võidusõidu panid kinni kaks pohmelliga maadlevat härrasmeest.

Lugu juhtus 1953. aastal. Kuidagi kujunes nii, et sarjas domineerinud Mercedese meeskond valmistus hoopis F1 sõiduks ning LeMansi kohale ei ilmunudki. Teiseks favoriidiks peeti Jaguari tiimi, neist järgmisena Alfa Romeot ja Ferrarit. Britid näitasid kohe kvalifikatsioonis, et soovivad võistlust kinni panna – Duncan Hamiltoni ja Tony Rolti roheline Jaguar C-type näitas rajarekordiga parimat ringiaega ning sai õiguse auto stardirivis kõige etteotsa nihutada. Siis aga juhtus midagi arusaamatut: mingil seletamatul põhjusel sattus rajale korraga kaks number 18 Jaguari autot, teine testpiloodi roolitud. Seda polnud kauaks, kuid Ferrari inimesed olid asja märganud ning jooksid kohe kaebama. Võistluse organisaatorid ei pidanud kaua aru ning diskvalifitseerisid meeskonna nr. 18.

Rolt ja Hamilton kirusid Ferrari tegelased maa põhja, kuid teha polnud midagi. Närvide rahustamiseks suunduti lähimasse baari, kus kiruti itaallasi ja nende tallalakkujaid prantslasi terve öö.

Samal ajal nägi tiimipealik Lofty England kurja vaeva, et võistluse kohtunikke otsuse osas ümber veenda. Jooksis mööda kabinette ja üritas kõigile seletada, et tegu olnud lihtsalt arusaamatusega ning varuauto aja peale ei sõitnud. Lõpuks õnnestuski tal diskvalifitseerimine asendada suure rahatrahviga – meeskond 18 oli jälle stardikõlbulik.

Õnnest uimasena hakkas kodanik England oma piloote otsima, kuid ei leidnud kusagilt. Lõpuks komistasid nad kokku baari uksel. Rolt ja Hamilton olid just otsustanud magama minna, kui tiimipealik neid märkas. Pole vaja öelda, et mõlemal piloodil oli keel pehme ja pea paks nii alkoholist, kui magamatusest. Õnneks oli paar tundi aega ning Rolt pisteti voodisse ja Hamilton võeti turgutamisele. Kõigepealt saadeti ta vanni ja joodeti sisse mitu tassi kanget kohvi. Hamilton tunnistas hiljem, et suurt kasu sellest polnud. Kõige rohkem ergutas teda vahetult enne starti rindu tõmmatud topelt ports konjakit.

Tol ajal peeti võidusõitu ohtlikuks ja seega juhtide kainust ei mõõdetud – keegi poleks millegi nii lolli peale tulnud, et joogisena võistlema hakata, sest purjus päi oleks ju end kohe surnuks sõidetud. Rolt ja Hamilton oleks tänases mõistes juhilubadest väga pikaks ajaks ilma jäänud, kuid kell 15. tol päeval auto nr. 18 Hamiltoni juhtimisel siiski startis.

Kogu võistluse käigus nägi meeskond vaeva, et piloodid kuidagigi normaalses konditsioonis hoida. Iga boksipeatuse ajal manustati pilootidele kanget kohvi. Sahistatakse, et ühtlasi ka midagi kangemat. Oma viimases vahetuses põrkas Hamiltoni veel kokku linnuga ning selle jäägid koristati alles siis, kui ta autost lõpuks väljus. Hiljem tunnistasid mehed, et nad võitlesid pigem kogu aja pohmelli, kui konkurentidega.

Kõige kummalisemal kombel jõudis Jaguar nr. 18 finišisse esimesena. LeMansi pika ajaloo jooksul pole ei varem, ega ka hiljem nähtud ühtki meeskonda nii kiiresti pjedestaalile tahtvat. Kork šampanjapudelilt lasti lendu – märjukest laiali pritsima ei hakatud, sest seda oli hädasti vaja sihtotstarbeliselt kasutada.