Roolijoodikuid motiveeriks verelukk

Lõuna ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Toomas Liiva sõnul räägitakse pärast suuremat avariid tekkinud diskussioonides alati alkohoolikutest ja sõltlastest, aga üldjuhul pole tegu sõltlastega, vaid käitumishäiretega inimestega, kellele lisandub alkoholiprobleem vastavalt sellele, kuidas nad oma häiret tasandavad. „Peaksime rääkima asjadest nii nagu nad on. Valdavalt sõltlased ei suuda enam nii sotsiaalselt elada ja üldiselt neil pole majanduslikku võimekust autot omada. Kindlasti mingi aeg nad saavad hakkama, aga lõpptulemusena halveneb elukvaliteet tuntavalt,“ lisas Liiva.

Liiva sõnul peaksime Eestis välja mõtlema, kuidas mõjutada isikuid, kes ei ole sõltlased, aga vilistavad ühiskonnareeglitele ja neil kaasub ka alkoholi tarvitamise häire.

Lahenduse pakub verelukk

Verelukk on meetod, kus inimene annab vabatahtlikult teatud regulaarsusega vereproove, et tõestada oma kainust. Toomas Liiva sõnul on verelukk alternatiiv elektroonilisele seadmele, mis on karistusseadustikus kirjas, kuid mida Eesti riigis siiani pole. Nimelt ütleb karistusseadustik, et saaksime alkoholitarvitajast kurjategijat kontrollida läbi selle, et ta peab alluma alkoholitarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele kui ta on selleks nõusoleku andnud. See parandus on tehtud aastal 2017. Täna, aastal 2020 Eesti riigis sellist seadet paraku ei ole.

Prokuröri sõnul on praegu Eesti riigi probleem see, et erinevad piirkonnad ja kohtumajad käsitlevad probleemi erinevalt. „Meil pole ühtset süsteemi välja kujunenud. Prokuratuuril on plaan oma tegevust paremini koordineerida, aga prokuratuur üksi ei saa, siin on vaja natuke komplekssemalt läheneda,“ ütles Liiva.

Käsitlus ja suhtumine roolijoodikutesse on erinev. Liiva sõnul tuleks tegeleda positiivse motivatsiooniga. „See on teatud mõttes negatiivne motivatsioon kui riik läbi karistuse tekitab tunde, et inimene peab end parandama versus see, et talle antakse võimalus end parandada. Vastutasuks saab ta seda, et talt ei võta juhtimisõigust ära ja teda ei karistata,“ arvab Liiva, et riik võiks olla sõber, kes annab esmakordsele seaduserikkujale võimalusi. „Ja kui ta järgmine kord tuleb, siis on vältimatu reaktsioon, kus teda mõjutatakse karmimalt,“ ütles Liiva, et parandamatuid roolijoodikuid tuleks siiski karmilt karistada.

„Peame lähenema inimeste karistamisele personaliseeritumalt. Peaksime andma inimestele rohkem võimalust tekitada temas motivatsiooni ja andma talle tee paranemiseks, mitte tuimalt karistama, aga need, kellele on võimalused antud ja nad pole seda kasutanud, nemad peavad saama efektiivse karistuse ehk „haiget“, sest muidu on nad kohe tagasi,“ ütles Liiva.

Eksinu peab tõestama oma usaldusväärsust

„Liikluspsühholoog Gunnar Meinhard on ammu rääkinud, et mitte riik ei pea jalad rakku jooksma kellegi järele, kontrollimaks, kas isik on ühiskonnakõlbulik, vaid inimene, kes on rikkunud reegleid peab tõendama riigile, et ta jällegi on võimeline ühiskonnakuulekalt ühiskonnas hakkama saama,“ ütles Liiva, et inimese enda motivatsioon on paranemisel kõige olulisem.

"Selles on vereproovi mõte, et kui inimene peab ise käima ja selle eest maksma, siis see on üks sammudest sinna poole, et ta ei taha vangi sattuda," lisas Liiv. "Esimese verelukuga pääsenud mehe alternatiiv oli istuda 2,5 aastat vangis. Täna on ta vaba mees, kokkuleppest on aasta möödas ja ta saab hakkama. Vahepeal vereproov kõigub ja on näha, et ta on alkoholi tarvitanud, aga ta ei ületa lubatud 1,3 protsenti. Ta ei muutu ohtlikuks, pole uusi kuritegusid korda saatnud," rääkis Liiva, et esimene vereluku saanud mees on siiralt tänulik ja ütleb ka nüüd, et kui ta hakkama ei saa, siis tema koht ongi vangimajas.

Korduvatele rikkujatele programme pole

PPA juhtivkorrakaitseametnik Sirle Loigo on liikluspsühholoogide poolt läbi viidav rehabilitatsiooniprogramm KOJU olnud edukas, kuid võimalust programmis osaleda ei pakuta kõigile. "Iga rikkuja puhul otsustatakse see eraldi. Võimalus osaleda antakse juhile, kel pole varasemaid karistusi samalaadse rikkumise eest ja kelle taust ei viita tugevale alkoholisõltuvusele," ütles Loigo.

Rehabilitatsiooniprogrammi looja, liikluspsühholoog Gunnar Meinhardi sõnul satub rehabilitatsiooniprogrammi ka korduvrikkujaid, kuid see on iga prokuröri enda otsustada.

Loigo sõnul on Eestis ravi vajavaid inimesi kordades rohkem, kui seda abi suudetakse pakkuda. "Siin on meil veel pikk tee minna. Loodame, et riik leiab rohkem võimalusi sõltuvusravi pakkumiseks," ütles Loigo, et tema sõnul on alkoholiprobleemiga inimesel vaja alustuseks psühholoogi ja tegeleda oma emotsioonide ja muredega ning otsida abi enne kui hilja.

Toomas Liiva sõnul on 2016. aastal pilootprojektist alates oportuniteetide andmist edasi arendatud ning loodetavasti on ees veel palju muudatusi. "Mingi otsus tuleb teha. Seda teemat tuleb hoida pildis. Saan aru, et meil on olnud ka keerulisemad ajad, aga ei tohiks nii olla, et kui keegi surnuks sõidetakse, siis räägitakse probleemist jälle korraks. Me ei tohiks rääkida ainult sellest, kuidas tuleks lettidelt alkohol ära korjata, vaid karistuspoliitika tuleb õigeks sättida. Ennetus pole mingi võluvits," ütles Liiva.

"Tean, et valitsuse tasemel on siiski viimatine Saaremaa juhtum tõstnud teema jälle päevakorda ja on arutatud erinevaid meetmeid. Justiitsministeeriumis on paar mõtet teoksil, kuid sellest saab rääkida ehk järgmisel kevadel," ütles Liiva.

Politsei tabab iga päev liikluses 10-40 joobes sõidukijuhti. Sel aastal on liiklusest kõrvaldatud 3922 alkoholi tarvitanud juhti. Alkoholi tarvitanud juhid on põhjustanud 307 liiklusõnnetust, milles on viga saanud 86 inimest ja hukkunud 9.

PPA andetel jäid nii eelmisel kui üle-eelmisel aastal arvud samale tasemele. Näiteks eelmisel aastal oli samal perioodil roolist tabatud 4098 joobes juhti ning alkoholijoobes juhid põhjustasid 306 liiklusõnnetust, millest viga sai 84 ja hukkus 7 inimest. Need arvud ei ole politsei hinnangul siiski sellised, millega võiks rahule jääda.