Liikluspilt aastatega siiski paraneb

Liiklusala ekspertide sõnul on Tallinnas peamiseks probleemiks hoolimatus kaasliiklejate vastu ja oskamatus seetõttu liikluses võimalikke tekkivaid probleeme ette näha. Üldine liikluskultuur on läinud küll aastatega paremaks, ent jätkuvalt on palju muret liiklejatega, kes kuidagi teistega arvestada ei soovi.

"Paraku leidub endiselt sõidukijuhte, kes rikuvad reegleid ning kaasliiklejatega ei arvesta. Kuid positiivne on, et neist antakse ka politseile järjest sagedamini teada ning niiviisi saame vajadusel kiiresti sekkuda. Üha rohkematel autodel on küljes pardakaamerad, mis liikluses toimuva salvestavad ning aina enam videoid rikkumistest jõuab ka meediasse," ütles Põhja prefektuuri Liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe.

Kullamäe ütles, et loodetavasti on avalik häbipost nii mõnegi rikkuja oma liikluskäitumist muutma pannud.

"Liikluspildi hindamine toimub igaühel oma mätta otsast Ja kipub olema niimoodi, et tasakaalupunkti ei nähta – jalgratturile tundub see asi ühtemoodi, autojuhile teistmoodi, jalakäijale veel kolmandat moodi,“ ütles vandeadvokaat Indrek Sirk.

Sirk on seisukohal, et üldine liikluskultuur on läinud küll aastatega paremaks, ent jätkuvalt on palju muret liiklejatega, kes kuidagi teistega arvestada ei soovi.

"Tallinna liikluskultuur on üldiselt hea ning aastatega läinud aina paremaks, aga täieliku rahuloluni on veel ruumi," nentis Kullamäe.

Seega pole Tallinna liikluskultuur küll Kullamäe hinnangul ideaalne, kuid see pole ka halb. Positiivse aspektina saab tema sõnul välja tuua, et möödunud aastal sai Tallinna linnas toimunud liiklusõnnetustes vigastada 67 inimest vähem kui tunamullu.

"Hea liikluskultuuri puhul algabki kõik pisiasjadest, näiteks piirkiirusest kinni pidamisest, kaasliiklejatega arvestamisest, fooritulede jälgimisest, suunatule näitamisest ja nii edasi," sõnas Hannes Kullamäe.

"Aastate võrdluses on kahjuks liikluses aina rohkem näha juhte, kes tegelevad sõitmise ajal kõrvaliste tegevustega. Kõige suuremaks probleemiks on nn. "roolimobiilikud", kes sõitmise ajal oma nutitelefoni näpivad. Nende tähelepanu on hõivatud ning nii juhtuvad ohtlikud olukorrad, halvemal juhul liiklusõnnetused."

Tallinna Munitsipaalpolitsei puutub liikluskultuuri kontekstis kokku eeskätt parkimise teemaga. Järjest suurenev inimeste isiklike sõiduautode hulk tekitab paratamatult parkimisprobleeme ja seda eeskätt magalapiirkondades – Lasnamäel, Haaberstis, Mustamäel, aga ka Kesklinnas ja Põhja-Tallinnas. Kuna aastakümneid tagasi projekteeritud ja ehitatud linnaosades ei arvestatud nii suure hulga autodega, siis napib nendes kohtades täna parkimiskohti.

"Kui varem oli auto pigem luksuskaup, siis praeguses ajahetkes on paljudes peredes 2-3 autot, mis omakorda tekitab taas parkimiskitsikust. Inimene on muutunud mugavaks ning soovib oma sõiduki parkida võimalikult kodu lähedale ja lisaks veel tasuta. Tihti on läheduses parkla või parkimismaja, aga eelnimetatud põhjustel seisavad need pooltühjadena," ütles Mupo avalike suhete peaspetsialist Meeli Hunt.

"Suveperioodil on Mupo jaoks probleemiks parkimine randade lähistel ning aastaringselt teeb muret see, et selleks õigust mitte omavad inimesed pargivad invakohtadel."

Liiklusekspert ja vandeadvokaat Indrek Sirk on seisukohal, et üldine liikluskultuur on läinud küll aastatega paremaks, ent jätkuvalt on palju muret liiklejatega, kes kuidagi teistega arvestada ei soovi.

"Liikluspildi hindamine toimub igaühel oma mätta otsast Ja kipub olema niimoodi, et tasakaalupunkti ei nähta – jalgratturile tundub see asi ühtemoodi, autojuhile teistmoodi, jalakäijale veel kolmandat moodi. Paratamatult eristub Tallinn ülejäänud Eestist selles mõttes, et siin on liiklus tihedam, siin on ummikud ja siin on selliseid liiklustakistused, mis teevad tegelikult teevad inimesi närviliseks Sellist sujuvat liiklust, nagu tavaline maanteeliiklus või väikelinna liiklus, Tallinnas oodata ei saa," selgitas Indrek Sirk.

Kui võrrelda Tallinna liiklust teiste riikide suurlinnade liiklusega, siis võiks Sirgi hinnangul öelda, et Tallinn on nagu väike küla, kus aeg-ajalt tuleb ka natukene seista, aga need seisakud ei ole kuidagimoodi võrreldav seisakutega, mis tekivad suurtes linnades ja suurtel maanteedel kusagil mujal Euroopas.

"Peab ütlema, et Tallinna linnas on liiklemine ja liikluspilt siiski oluliselt rahulikum kui muudes suurtes linnades. Meil on liikluses lihtsalt see häda, et kiputakse seda enda õigust rohkem taga ajama. Nendes linnades, kus ollakse harjunud ummikute ja tiheda liiklusega, on välja kujunenud selline heasoovlik kultuur, et ma lasen ka teistel sõita," märkis Sirk.

"Tallinna liikluse eripäraks on see, et kriitiline mass liiklejaid üritab kindlasti jõuda esimesena sihtkohta, kerge võistlusmoment on juures. Ma ei lase ümber reastuda, ma ei anna teed kõrvalteelt välja sõitvale juhile, kuigi ma tiksun ummikus ja seda just seetõttu, et ma PEAN esimesena kohale jõudma. Üldine liikluskultuur on tegelikult see, mille me kõik ise kujundame, see sõltub väga palju sellest, mida ühiskonna poolt tolereeritakse," sõnas liiklusekspert.

"Kui võrrelda näiteks 20 aasta taguse ajaga, on liiklejate suhtumine teineteisesse kindlasti paranenud, aga Tallinna-suuruse linna üks eripära on see, et siin tunneb enamus inimesi ennast anonüümsena, mis paneb inimesed teistmoodi käituma – samamoodi nagu internetis kommentaare jagades, nii ka liikluses."

Indrek Sirk leiab, et paljude inimeste jaoks ei ole kiirusepiirangute järgimine probleem, aga samas on kriitiline mass liiklejaid, kes sõidavad lubatust kiiremini.

"Võib-olla me ei räägi sellistest hulludest kihutajatest, aga sellisest liiklusvoost, kus ikkagi päris paljud liiklejad peavad normaalseks lisada kiirusele veel 10 või 15 km/h ja see tekitab kindlasti selles mõttes närvilisust, et kiiruste vahed tähendavad seda, et keegi peab kuskil pidurdama, keegi kuskil on pettunud, et temast mööda sõideti," selgitas Sirk, kelle sõnul tasuks siingi kohal liiklejatel proovida tasakaalupunkti otsida, sest kõik autod ei saa nii või teisiti kogu aeg rohelises laines sõita.

Indrek Sirk leiab, et viimased kaks aastat on üheks valupunktiks olnud ka kergliiklus, kuna tänu elektritõukside ja muude kergliikurite populaarsuse järsule kasvule on tekkinud olukord, et liikluses on sellised osalejad, kellel ei ole koolitust ega arusaama, kuidas nad peaksid liikluses käituma.

"Inimesed ei tajugi neid ohte, mis tekivad sellest, kuidas nad käituvad – see ei ole ainult elektritõukside teema, vaid ka jalgratturid ning mõnikord ka jalakäijad ei oska arvestada teiste liiklejatega enda ümber. See kultuuritus pole tihti üldse mitte pahatahtlik, vaid pigem tingitud teadmatusest ja asjaolust, et ei osata ohtlikke olukordi üheselt hinnata."

Põhja prefektuuri Liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe leiab samuti, et olukorra parandamiseks tuleb olla teiste liiklejate suhtes veelgi tähelepanelikum ja hoolivam.

"Linnatänavad on meie ühine ruum, kus tuleb teineteisega arvestada. Hea liikluskultuur saab alguse igaühe käitumisest ja suhtumisest. Kui kõik võtavad eesmärgiks oma käitumist liikluses natukenegi parandada, on tulemuseks turvalisem keskkond meile kõigile. Kindlasti saab turvalisema keskkonna jaoks palju ära teha ka linnaplaneerimises. Selles osas teeme jätkuvalt tihedat koostööd Tallinna linnaga, et leida uusi lahendusi muutmaks tänavad veelgi turvalisemaks ka jalakäijate ja jalgratturite jaoks."