Canon EOS R täiskaader hübriidkaameraga hõbedaselt hallil maastikul

Lühikese perioodi jooksul looduses pildistades sõltud sa väga nendest tingimustest, mis sulle ette dikteeritakse. Kuid juba mitmes kord juhtub mul uut tehnikat maastikul proovile pannes ilmaga mitte vedama – taevas on tinahall, kaseoksad tilguvad sulaveest ja valge lumi kaob silmähtavalt.

Selgi korral ei olnud algus paljulubav – vaated olid igavad ja lamedad, ilm ei kutsunud isegi niisama välja, rääkimata pildistama minemisest. Õnneks lubas prognoos ilma külmenemist ning mõtlesin, et ükskõik, mis sealt siis ka tuleb, on parem, kui see mis hetkel väljas toimub. Aga kasutame neid võimalusi, mis meile on antud – aeg tiksus ja mu fotokotis ootas välja pääsemist Photopointi rendist kaasa saadud Canon EOS R täiskaader hübriidkaamera!

Kui ma selle kaamera esimest korda kätte võtsin, siis olin meeldivalt üllatunud, kui hästi see mulle kätte sobitus. Ta on pisut suurem, kui Sony Alpha seeria ning väiksem kui Canoni enda EOS 5D Mark IV.

Sony nuppude väiksus on mulle alati peavalu valmistanud. Siseruumides pildistades ei oma see suurt tähtsust, aga maastikul -20c tuulise ilmaga, on paksude talvekinnastega väikeste nuppude tõttu menüüs valikute tegemine väga keeruline. Jah minu jaoks on nuppude asetus ja suurus oluline ja siin on EOS R kaamera Alpha7 ees eelis. Välimus ei ole R`il just kõige stiilsem nagu enamus Leica kaameratel, aga see on minu jaoks sekundaarne.

Minimalism udusel maastikul.

Seekordsed pildid on ilmastikust tingituna väga monokroomsed. Mul on kahju, et ma ei sattunud peale ühelegi värvilisele tõusule/loojangule, sest neid lihtsalt polnud. Canon on teada tuntud oma kirgastatud soojade toonide poolest ja siin oleks mind kindlasti tabanud äratundmisrõõm. Praegune Sony kaamera on toonide poolest tunduvalt külmem ja sinisem.

Kaunite vaadete varjupool.

Menüü on Canonile ootuspäraselt lihtne ja kerge kasutada. Ära on kaotatud klassikaliseks saanud joystick tagapaneelil ja selle asemele on toodud elektroonilise pildiotsija kõrvale puutetundlik nupp, millega saab muuta erinevaid seadeid. Režiimiketas on vasakult toodud paremale, kus taustvalgustusega LCD ekraan on nüüd selle tõttu poole väiksem.

Kõik rajad viivad sinna.

Canon on tulnud välja päris uue RF bajonetiga ja sellega koos ka süsteemile sobituvad RF objektiivid (õnneks saab adapteriga kasutada edukalt ka EF-objektiive). Kui arvestada, et aastal 2019 tulevad Canoni uued objektiivid välja ainult RF süsteemile, siis tõenäoliselt panustatakse ka uuele R mudelile palju. Saab huvitav näha olema, millega üllatatakse, sest räägitakse 85-100MP sensorist ja IBISest e. keresisene stabilisaator, 8K video.

Revolutsioonilist tulekut oodati juba seegi kord. Aga, mida ei tulnud see oli just troonile pääsemise avaldus, sest kõik, mida see kaamera omab on suures pildis turul juba olemas. Seepärast tundub, et tuldi välja justkui kiirustades, sest vana sõbra Nikon ju enda esimese täiskaader hübriidiga turule tuli. Eks see on üks turunduslik võidujooks, kus teistele turuosa kaotamine võib kalliks maksma minna. Esialgu tuleb muidugi “suurtel” veel Sony sabas joosta.

Hommikune külm.

Mida päev edasi seda lubavamaks muutus ka loodus ning hall mets asendus valge härmatisega. Õhutemperatuur oli korralikult miinusesse läinud ning see tegi mind pisut ettevaatlikuks. Konstantne pildi kuvamine hübriidi elektroonilisse pildiotsijasse ja LCD ekraanile sööb akut kiirelt võrreldes EOS 5D Mark IV’ga, kus sama akuga saab pea poole kauem pildistada.

Kuna mul oli vaid üks vooluallikas, siis pikal talvematkal peab sellega arvestama. Muidu juhtub nii, et just siis kui õhtu on käes ja päike loojuma hakkab, siis jäävad kõige paremad pildid tegemata.

Sellised vaated teevad meele rõõmsamaks.

Kaunis talvine raba.

Kuigi mul oli väike eelarvamus kerest välja liikuvate LCD ekraanide osas, siis pean tunnistama, et on olukordi, kus see on osutunud vajalikuks, ning pildi saab lihtsama vaevaga kätte. Eelarvamus peamiselt seetõttu, et kerest väljakäivad osad tunduvad õrnad ja kergelt purunevad.

Kui selline LCD ekraan on olemas, siis kindlasti peab see olema pööratava ja kallutatav ning puutetundlik – just nii nagu EOS R hübriidkaameral. Looduses liikudes tuleb arvestada, et kaamera saab päris korralikku füüsilist koormust.

Valgust ikka ei ole.

Enamus pilte siin on tehtud käest ehk siis ilma statiivita ja ISO tundlikus uutel kaameratel on juba nii hea, et isegi väheses valguses saab korraliku maastikupildi kätte. Muidugi parimad pildid tehakse enne tõusu ja pärast loojangut ning siis pole kolmjalast pääsu.

Meeletu hulk faasituvastuspunkte ning teravustamissensori tööulatus viidi EOS R’ga muidugi uuele tasemele. Ka manuaalne teravustamine on tehtud lihtsamaks kui varem, kuigi ka siin tehakse seda soovi korral pool elektrooniliselt ning kindluse mõttes tahad seda siiski oma silmaga üle kontrollida.

Kolmjalg tuli siin pildil abiks.

Mitmeid talved on meil möödunud suht lumevaeselt ja seepärast püüan ära kasutada iga talvisema hetke. Kui puud on juba härmarüüs ja maa valgelt kaetud, siis see on juba piduhetk, aga see kõik võib õhtuks kiskuda juba sulale või tuuliseks ning loodus ongi jälle muutunud. Ilus on ju liikuda lumega kaetud puudega metsas, kus päikesekiired valgust sillutavad.

Minimalism ruudus.

Veel leidub vaba vett.

Kõik artiklis olevad pildid on tehtud kahe nädala jooksul. Talvised olud võivad lihtsalt olla igapäevaselt niivõrd sarnased, et võib jääda tunne nagu oleks see ühe päeva fotomatka tulem. Päikesevalgust antakse aasta pimedamal ajal vaid näpuotsaga ning kahe nädala jooksul ei pruugi seda juhtuda.

Kallutatava ekraani eelis – võimalikult madal vaatenurk.

Tähelepanelikult vaadates leidus veel sügismärke.

Põldude vahel.

Lummav vaade.