Alfa Romeo üritab LA autonäitusel imidžit päästa: 33 Stradale kollektsionääridele ja Tonale kui uus, mis pole tegelikult uus

Alfa Romeo maandub Los Angelese autonäitusel kahe mudeliga, millest üks on ülimalt piiratud fetišieseme staatusega ja teine järjekordne katse veenda ameeriklasi, et Tonale pole lihtsalt järjekordne ilusa nina ja keskpärase sisuga C-SUV.

Eksklusiivsusest saab alati rääkida, kui seda on vähe ja 33 Stradale puhul on seda tõepoolest vähe. 33 käsitsi ehitatud eksemplari, kõik juba müüdud, ning igaüks neist pigem investeerimisobjekt kui auto, mida LA kiirteedel näha võiks. Alfa Romeo ise räägib obsessiivsest käsitööst ja aeronautikast inspireeritud elegantsist, mis kõlab kenasti pressiteates, kuid lõpuks tähendab see peamiselt seda, et tegu on brändi PR-maskotiga.

Biturbo V6, 630 hj, nullist sajani alla kolme sekundi ja 333 km/h, kõik muljetavaldavad numbrid, kuid ei tee 33 Stradalest massidele mõeldud tehnoloogilise suuna näitajat. Tegemist on pigem nostalgilise kummardusega 60ndate originaalile, mida Touring Superleggera tänapäeval hoolikalt taaslavastab.

Kogu mudeli USA-turnee: Monterey Car Week, Quail Lodge, Petersen Museum ja lõpuks Wynn Las Vegase concours, viitab selgelt, kellele see auto tegelikult suunatud on: kollektsionäärid, kelle garaažid on kliimakontrollitud ning rehvid ei jõua kunagi asfaldini.

Tonale esitlemine USA-s esimest korda kõlab kui aus ülestunnistus: seni pole see crossover ameeriklaste südameid võitnud. Alfa proovib nüüd kõike: laiemat rööbet, uut ninadisaini, värvivalikut, punast nahka, Alcantarat, suuremaid velgi, lisatud LED-valgust ja veel ühe järjekordse variatsiooni oma digitaalsest kokpitist.

See kõik on tore, aga see ei lahenda põhiküsimust: kas Tonale suudab pakkuda seda, mida Alfa oma müütidega lubab, teravat juhitavust, meeldejäävat karakterit ja mehaanilist ausust? Reklaamtekst väidab, et Tonale’l on segmendi kõige otsesem rool ja autentne Alfa Romeo dünaamika, ent seni on kriitika olnud ettevaatlik: sõit on viisakas aga mitte klassiülene, ja auto olemuslikult jääb ikkagi kompaktse linnamaasturi raamidesse.

USA turule mõeldud 2.0 turbobensiin 268 hj, Brembo pidurid, elektrooniline DSV-sõiduvedrustus ja 360° kaameratehnoloogia on arusaadavad püüdlused, ent need ei muuda Tonalet äkki millegiks, mis segmenti raputaks. Alfa räägib palju ikoonilisest disainist aga selle tühjaks kulunud väljendi taha jääb seekord pigem turvaline facelift kui murranguline uuestisünd.

Los Angelese autonäitus on alati olnud koht, kus näidata, mitte tingimata müüa. Alfa Romeo saab seal väärika koha, kuid see on pigem sümboolne. Itaalia brändi roll Põhja-Ameerika turul pole just domineeriv ja ka 2025. aasta suurnäitus ei muuda seda üleöö.

33 Stradale tõmbab pilke, Tonale täidab müügiplaani aga kumbki ei vasta veel küsimusele, mis Alfa Romeo tulevikust päriselt saab. Seni kõlab see kõik nagu bränd, mis püüab korraga elada minevikus ja müüa oleviku kompromisse.