Autonoomne sõit kui rohepöörde ootamatu liitlane

Inimlik ebatäiuslikkus rooli taga on midagi, millega oleme harjunud, kuid värsked analüüsid viitavad, et just meie “bioloogiline tarkvara” on süüdi massiivses energiaraiskamises. Hispaanias läbi viidud põhjalik uuring prognoosis, et autonoomsete ja ühendatud sõidukite laiema levikuga oleks võimalik vähendada transpordisektori CO₂ heitkoguseid kuni 20 protsenti. See tähendab ainuüksi Hispaania-suuruses riigis üle 16 miljoni tonni vähem saasteaineid aastas, mis saavutataks mitte uute kütuseliikide, vaid pelgalt liikluse sujuvuse ja masinliku täpsuse abil.

Probleemi juur peitub kolmes peamises ebaefektiivsuse allikas, mida iseseisvalt liiklevad autod suudavad edukalt siluda. Esiteks on selleks niinimetatud “lõõtsaefekt” ehk mõttetud peatumised-kiirendused ummikutes, kus ühe juhi hilinenud reaktsioon võimendub kolonnis tagapool seisakuks. Masinad seevastu suudavad üksteisega sünkroonis liikuda, hoides voolu ühtlasena ja kaotades vajaduse rapsiva sõidustiili järele. Eksperimendid näitasid, et isegi kui vaid väike osa autodest on autonoomsed, toimivad need liikluses stabiliseeriva elemendina, sundides ka ümbritsevaid inimjuhte rahulikumalt kulgema.

Teine suur võit peitub ristmikel. Kui praegu stardivad autod foori taga ükshaaval ja viivitusega, siis ühendatud sõidukid saaksid ideaalis liikuma hakata korraga, sarnaselt vormel-1 stardirivile, kuid ilma liigse kärata. See mitte ainult ei säästaks kütust, vaid lühendaks teaduslike mudelite kohaselt tipptundidel sõiduaega kuni kolmandiku võrra. Seejuures pole küsimus vaid tarkades foorides, vaid ka autode võimes ette ennustada optimaalset saabumiskiirust, et vältida täielikku peatumist.

Lõpuks taandub kõik stabiilsusele, mida keskmine inimene lihtsalt ei suuda pakkuda. Autonoomne süsteem ei väsi, ei ärritu ega harrasta agressiivseid manöövreid, vaid rakendab süstemaatiliselt säästlikku sõiduvõtet, hoides püsikiirust ja vältides asjatuid pidurdusi. Kuigi meile meeldib mõelda endast kui headest juhtidest, siis statistika on karm: masinlik külmaverelisus suudab isegi tavatingimustes vähendada energiakulu vähemalt 4–8 protsenti. Tundub, et tuleviku teedel on suurimaks luksuseks mitte kiirus, vaid prognoositav ja hääletu sujuvus, mis jätab inimlikud eksimused ja mustad heitgaasipilved minevikku.