Genesis Magma GT: Korea joonistab unistuste superautot, mis Ferrarit ega McLarenit veel ei kõiguta

Genesis landib Magma GT-ga superautode klubi kutset, kuid seni on tegu pigem visandiga, esteetiliselt küll muljetavaldava, tehniliselt ähmase ja strateegiliselt ambitsioonika, ent reaalsest Ferrari- või McLaren-tasemest veel üsna mitme pöörde kaugusel.

Genesis mängib superautode liivakastis esmakordselt ja teeb seda demonstratiivselt hästi välja lihvitud kontseptiga Magma GT. Korea premium-bränd, kes seni on turgu raputanud eelkõige oma elektriliste sedaanide ja linnamaasturitega, üritab nüüd sukelduda segmenti, kus valitsevad vanameistrid nagu Ferrari ja McLaren. Paberil kõlab see julgelt, kohapeal esitatud detailides aga on rohkem vihjeid kui fakte.

Magma GT on keskmootoriga superauto, mis juba iseenesest näitab, et Genesis ei taha mängida kõrvalrolli. Pikad tuled, massiivsed rattakoopad ja ulatuslikud õhuvõtuavad teevad kõik õiges toonis kummarduse superautode kaanonile. Uksed avanevad “libliktiibadena”, nagu McLareni stabiilselt korduv signatuur.

Küll aga jätab Genesis targu lahti tehnilised kaardid: konkreetseid jõu- ega veerandenumbrite osas valitseb täielik vaikus. Kui võrdlusesse juba Ferrari ja McLaren tuuakse, on tavaliselt kombeks vähemalt mingi mõõt maha poetada. Siin seda ei tehtud.

Bränd rõhutab, et Magma GT ei ole mõeldud ringrajale, vaid pigem sportlikuks grand tourer’iks, mugavamaks kui enamik keskmootorilisi konkurente. See märkus kõlab kahtlaselt kompromissina enne, kui konkurendid jõuavad küsida, kus on numbrid, mis peaksid neid hirmutama.

Luc Donckerwolke, brändi loovjuht, nimetab Magma GT’d tõendiks, et Genesis soovib oma sportlikku potentsiaali lõpuks realiseerida. Juttu tehakse nii lipulaevast kui ka GT-klassi võidusõitudes osalemisest. Kuidas ja millal, sellele vastati elegantse vaikeluga.

Kas Genesis suudab muuta kontsepti tootmisautoks ja omakorda võidusõiduplatvormiks, on juba teine lugu. Korea ambitsioon on suur, kuid superautode turul kaalub päris sõna alles siis, kui kapoti all on numbreid, mis teevad Ferrari inseneri murelikuks, mitte lihtsalt uudishimulikuks.