Great Eastern - 19. sajandi suurim ja ebaõnnestunuim laev

Meremeeste seas populaarne kõnekäänd: "kuidas laeva nimetad – nii see ka sõidab", pole tegelikult mitte ainult tühi sõnakõlks, vaid korduvalt reaalse elu sündmustega kinnitatud tõde. Selle targa ütluse vaieldamatu tõestus on Isambard Kingdom Bruneli ehitatud Suur Laev. Paljud, kes pole kursis selle hiiglase ajalooga, mis enam kui üks kord põhjustas inimeste surma, võivad vastu vaielda: "selle nimi "Great Eastern" on tõlkes ju täiesti ohutu, kuidas see võis põhjustada meremeeste ja ehitajate surma ja mängis laeva endagagi julma nalja?

Lihtne, ehitamise ajal kandis laev hoopis teistsugust nime "Leviathan". Vanas testamendis on Leviathan (tõlkes Leviaatan) tohutu koletis, sageli inimesi ründav meremadu. Samuti nimetatakse Piiblis Leviaatanit tihti ka langenud ingliks.

Loomulikult on kõik ülaltoodud vaid kohutav legend ja müüt, mis, muide, kasvas lõpuks siiski Isambard Kingdom Brunelil üle pea. Mehel, kes oli hiilgav laevaehitaja ja kes tahtis tol ajal oma parimat andes maailma suurimat laeva ehitada.

Tema sooviks ei olnud lihtsalt katse maailmale oma annet tõestada, ta soovis ehitada laeva, mis oleks võimeline sõitma ümber Aafrika mandri itta, jõudma Indiasse, tõusva päikese maale, Hiinasse ja isegi Austraaliasse ilma vahepeal söega tankimata.

Kuni 1858. aastani, kui Bruneli Suur Laev vette lasti, ei olnud sellist alust maailmas olemas.

Brunel visandas oma hiigellaeva juba 1852. aastal. Potentsiaalseks kliendiks sai Eastern Company, mis tundis huvi projekti vastu, mis oleks võimeline lastiruumis kandma veidi enam kui 15 tuhat tonni kivisütt, mis oli tol ajal peamiseks kütuseliigiks.

Laev pidanuks teel Inglismaalt üle Horni neeme Calcuttasse ning sealt edasi Austraaliasse välja ja tagasi tankima sütt vaid ühe korra! Muljetavaldav oli nii reisijate arv kui veose hulk, mida see hiiglane suutis nii pika vahemaa taha kanda. Brunel suutis veenda kõiki: kliente, laevatehaste omanikke ja rahastajaid.

Peamiste argumentidena tõi ta välja, et laev varustatakse spetsiaalsest terasest topeltpõhjaga (karid polnud enam ohuks), samuti korraga kahte veojõukomponenti: rattad ja sõukruvi. Bruneli projektis polnud nõrku kohti ja hiiglasliku laeva ehitamiseks eraldati kohe 600 000 naela.

Tasub mainida, et 19. sajandil peeti sellist summat tohutuks – selle eest olnuks võimalik ehitada suure tehase või näiteks kanalisatsioonisüsteemi koos puhastusseadmetega kogu Londoni jaoks.

Laeva ehitamiseks kasutati Thamesi jõel asuvat laevatehast. Isle of Dogs nimelisel poolsaarel pandi kokku tollase "Leviathani" osad. Laeva ehitus kestis täpselt 1000 päeva. Fakt on see, et paljud töötajad töötasid ka öösel.

Mõnede tänaseni säilinud dokumentide kohaselt koosnes Leviatani kere enam kui 30 000 teraslehest, millest igaüks kaalus üle 300 kilogrammi. Ehitamisel kasutati ümmarguselt 3 000 000 neeti.

Suurbritanniast pärit andeka inseneri taiese pidulik vette laskmine oli kavandatud 2. detsembriks 1857. aastal. Tõsi, peaaegu kohe tekkis esmapilgul lahendamatu probleem: selgus, et laev oli nii pikk, et Thamesi lastes oleks tema nina ramminud kohe vastaskallast.

Pisut järele mõeldes otsustas Brunel kasutada laeva vette laskmist külg ees, mida juba kasutati suure veeväljasurvega laevade jaoks. Ilmselt kahtlustades, et tema arvutustes võis olla midagi valesti, palus Brunel laeva vette lasta ilma juubeldava rahvahulga kohalolekuta.

Kuid finantseerijatel oli vaja vähemalt kuidagi hakata oma kulusid hüvitama ning nad müüsid üle 100 000 pileti kõigile, kes tahtsid hiiglasliku "merekoletise" vette laskmist näha. Lisaks tavalistele inimestele osalesid pidulikul üritusel ka kuninganna Victoria ise ja teised uduse Albioni väärikad isikud.

Sada tuhat inimest tekitasid nii suurt kära, et ei Bruneli meeskond ega palgatud töötajad, ei kuulnud antavaid käsklusi ja insener otsustas hakata signaale saatma spetsiaalsete heledate lippude abil.

Leviathani vette laskmine algas paraku traagiliselt. Laev liikus ebaühtlaselt, sest üks vints purunes ning hakkas suure kiirusega pöörlema. Viis inimest said raskelt viga ja jäid eluks ajaks invaliidideks. Tõsi, need ei olnud esimesed ega, nagu selgus hiljem, ka mitte viimased Bruneli "suure laeva" ohvrid. Protsess jäi igatahes toppama ning tol päeval laeva vette ei lastudki. Uue katse ettevalmistamiseks vajas Brunel ja tema meeskond uuet arvutuste kohaselt veel kolme kuud ja … täiendavalt 120 000 naela. Finantseerijad ei tahtnud sellest midagi kuulda. Pakuti välja inseneri vallandamise või laeva vette laskmise ehitaja omal kulul.

Pole päris täpselt teada mitu korda üritati seda veel Thamesi lasta. Brunel oli meeleheitel ja kaasaegsete sõnul viidud hullumeelsuse piirile.

Ilmselt otsustas aga loodus ise õnnetut inseneri aidata: 1858. aasta jaanuari viimastel päevadel tõusis tugev orkaan ja mööda Thamesi jõge liikus ülespoole tugev tõusulaine. Juhtus ime – Leviathan sai vee kiilu alla ilma kellegi abita. Inseneride ja ehitajate meeskond rõõmustas ja asuti töid jätkama: vaid aasta pärast paigaldasid nad katlad, turbiinid ja luksuslikult viimistletud kajutid.

Tundus juba, et mured jäid selja taha. Jäi vaid hiiglasliku laeva katsetamine. 7. septembril 1859 asus see juba Great Easternina, mitte enam Leviathanina, lühikesele proovireisile. Loomulikult tahtis Brunel oma lapsukese esimese reisi kaasa teha, kuid paraku oli ta raskelt haige ega saanud sellel isiklikult osaleda. Võib-olla oligi nii lihtsam, sest varem merekoletiseks nimetatud Great Eastern ei soovinud ikkagi inimese tahtele kuuletuda ning kaks päeva pärast sadamast lahkumist plahvatas üks kateldest.

Koletu jõuga plahvatus võttis 6 inimese elu ning 9 madrust sai veel raskelt vigastada ja põletada ning ei andnud neile enam võimalust tulevikus täisväärtuslikku elu elada. Vahejuhtum sai Bruneli karikasse viimaseks tilgaks: 15. septembril ta südameataki tagajärjel suri. Ta oli kahtlemata väga andekas laevaehitaja, kes aga ilmselt sündis valel ajal.

Bruneli Suure Laeva edasine saatus

Alles 1860. aasta suve keskel asus laev oma esimesele pikale reisile. Ligi 800 000 naela maksnud alus sõitis Southamptonist Ameerika suurlinna New Yorki. Vaid 43 reisijat soovisid sellel õnnetul laeval kaasa sõita.

Ameerika Ühendriikide ühte rikkamasse linna jõudes korraldati laeval ekskursioone, tänu millele õnnestus omanikel koguda ligi 80 000 dollarit, lisaks pakuti ameeriklastele lühikesi reise, mis samuti tõid veidike sisse. Muide, tagasireisil Inglismaale sõitis juba üle 100 reisija.

Kahe järgmise aasta jooksul hakkas üha rohkem reisijaid laeva usaldama, kuid nagu selgus, asjatult. Laev oli "neetud", 1862. aasta augusti lõpus põrkas laev kokku veealuse kiviga: vaid Bruneli välja mõeldud topelt põhi, päästis enam kui 800 inimest kindlast surmast. Paraku ei eksisteerinud 19. sajandil ainsatki dokki, kus seda hiiglast oleks võimalik parandada. Kuidagi auk siiski parandati, kuid Great Eastern võeti liinilt maha ning ehitati ümber valmistati kaabli paigaldamiseks Euroopa ja Põhja-Ameerika vahel. Lisavarustuse ja kaablimähiste mahutamiseks eemaldati kaks katelt.

Esimese atlandiülese telegraafikaabli paigaldasid suurte raskustega laevad Agamemnon ja Niagara aastail 1857 – 1858, kuid juba kuu aega pärast esimest telegrammi, septembris 1858, side katkes. Järgnevate aastate jooksul loodi 75 lühemat veealust telegraafiliini, sealhulgas Vahemere-äärne (1500 km).

1865. aastal tehti uus atlandiülese kaabli paigaldamise katse, kasutades seekord juba Great Easterni.

15. juulil 1865 sõitis laev kaablit põhja asetades Iirimaa rannikult Ameerika poole, kuid kõigepealt teisel, seejärel seitsmendal päeval registreeriti isolatsioonikahjustused: kõvast ja rabedast terasest traadid murdusid paindudes ja purustasid isoleeriva ümbrise. Kabel tuli taas üles tõsta ja parandada. 2. augustil kaabel murdus sootuks (juba oli paigaldatud 1968 km) ja vajus põhja. Kõik katsed seda tõsta ebaõnnestusid. Oli ka versioon, et kaabli kahjustus oli sabotaaži tulemus: avastati, et keegi oli selle südamikku pikki naelu sisse tagunud. Seepeale teatas kapten, et kõik, kes selle tegevusega vahele jäävad, saadetakse pikema jututa üle parda, misjärel kaabli lõhkumise katsed lakkasid.

Võttes arvesse eelmise puudujääke, tehti uus kaabel ja Great Easternil õnnestus see 15 päeva jooksul (13. juulist kuni 27. juulini 1866) mandrite vahele ookeanipõhja vedada. 9. augustil läks Great Eastern 1865. aastal kaotatud kaablit otsima. Neil õnnestus see üles leida, kokku kerida ja 8. septembril Newfoundlandile tuua. Kokku pani Great Eastern aastatel 1865 – 1874 5 atlandiülest kaablit ja ühe Bombayst Adenini (14.-28. veebruar 1870) kogupikkusega üle 25 000 km.

Pärast seda müüdi laev 26 000 naela eest ja muutus korraks ujuvaks tsirkuseks, kuid isegi meelelahutusliku atraktsioonina tootis see ainult kahjumit.

Lõpuks müüdi see oksjonil napi 16 000 naela eest ja otsustati see lahti võtta.

Laeva lammutati 18 kuud kuni 1890. aastani. On teateid, et laevakere kahe kihi (nende vahe ulatus kohati ühe meetrini) vahel leiti kaks luustikku: täiskasvanud (needitööline) ja õpipoiss – kes surid Great Easterni ehitamisel ja oli esimesel puhul tõenäoliselt ettekavatsetud mõrv, kuna neetija eeldataval kadumise päeval ei registreeritud laevatehases ühtegi juhtumit. Seetõttu väidetakse, et üheks laeva ebaõnnestunud saatuse põhjuseks oligi asjaolu, et "kõikjal, kus laev sõitis, vedas ta endaga 2 laipa", mis polnud maetud merekommete kohaselt vette.

Teised inimesed, kes seostavad laeva ebaõnnestumisi müstikaga, väidavad, et selles on süüdi laeva algne nimetus "Leviathan": langenud ingli nimega ei tohiks Maal midagi kutsuda. Teadlased aga selgitavad kõike palju lihtsamalt: Bruneli „Suur Laev” ehitati valel ajal, kui tehnoloogiline areng polnud veel tasemel, mis võimaldaks selliseid hiiglasi valmistada ja vette lasta.

Millist versiooni uskuda, on igaühe enda arvata. Kuid tasub meeles pidada, et üsna varsti ehitatakse Titanic, mis viis ookeanisügavustesse palju rohkem inimelusid kui Bruneli poolt välja töötatud Great Eastern, kes paraku sai ka ise oma õnnetu „lapsukese” ohvriks. Muide, Brunel hüüdis teda hellitusnimega „Great Babe”

Great Easterni parameetrid ületati alles aastakümneid hiljem: pikkusega – liinilaevaga Oceanic, laiuse ja veeväljasurvega – liinilaevaga Lusitania, reisijate läbilaskevõime järgi – liinilaevaga Imperator.

Great Easterni pikkus oli 211 ja laius 25 meetrit. Pardale mahtus kuni 4000 reisijat.