Lamborghini Countach saab 50

See 1970ndate aastate periood oli ülimalt loominguline, üks olulisemaid hetki autodisaini vallas. Need aastad kujundasid olulisi ühiskondlikke vallutusi, alates kosmosevõistlusest ja kõrgtehnoloogia tulekust koos moodsate arvutite ehitamisega kuni geomeetriliste mustrite moesuundadeni koos erksate värvide plahvatusliku levikuga ning individualismi ja jetiajastu tulekuga. Terve põlvkonna magamistubade seintele sattunud ja kümnetes filmides olulist rolli mänginud Countach kujutas endast palju enamat kui vaid lärmakat kaubanduslikku edu. Veel tootmises olles suutis see mängida stiili- ja tulemuslikkuse ikooni rolli, võites õigustatult ruumi maailma autoajaloo annaalides.

1970. aasta suvel surus Ferruccio Lamborghini oma meeskonnale peale, et luua revolutsiooniline auto, mis võiks õnnestuda sugugi mitte lihtsas ettevõtmises asendamaks ikoonilist Miurat. Uus auto pidi olema tehniliselt täiuslikum ja kiirem, suuteline saama 1970. aastaid sümboliseerivaks sportautoks. 12-silindriline mootor jäi alles, kuid selle töömahtu suurendati 4 liitrilt 5-le ja selle asetus muutus: tagumisest põikisuunalisest mootoritüübist sai pikisuunaline. Et seda saavutada, vältides samal ajal taga asuva käigukasti piiranguid, leiutas ettevõtte tehniline juht Paolo Stanzani uue tehnilise lahenduse, mille puhul käigukast paigutati mootori ette, praktiliselt istmete külge. Stilistilisest vaatepunktist otsustas Carrozzeria Bertone stiilijuht Marcello Gandini loobuda 1960. aastatele iseloomulikest ümaratest vormidest ning kujundas väga madala ja laia auto, millel on teravad ääred. See oli oma vormilt täiesti erakordne.

Gandini otsustas kasutada üles avanevaid uksi mitte ainult selleks, et täita šassii küljeosa kõrgusest tulenevat tehnilist nõuet, vaid ka selleks, et võita paar sentimeetrit laiust, et autosse oleks lihtsam sisse ronida. Selle lahenduse valimisega sai ta Ferruccio heakskiidu veel ühele uuendusele ja, isegi kui ta ei olnud sellest veel teadlik, lõi ta selle, millest on sellest ajast alates saanud üks kõige iseloomulikumaid tunnuseid kõigis Sant’Agata Bologneses toodetud 12-silindrilistes mudelites. LP 500 erakordne tunnusjoon seisnebki selle järskudes servades, millest autotööstuses sai järgnevate aastate stiilisümbol ja mis sünnitas mudeli, mis jäi tootmisse väga väheste muudatustega seitsmeteistkümneks aastaks.

Just selle esimese prototüübi LP 500-ga, mis pidi olema valmis Genfi autonäituseks 1971. aasta märtsis, teostamise kallal töötades tekkis sõna “Countach” esmakordselt. See on itaalia piemonte’i murde hüüatus, mis tähistab hämmastust ja imetlust millegi üle.

Countach LP 500 saatis kohene edu. Countach ei olnud aga veel valmis. See oli “ideeauto”, mille eesmärk oli testida inimeste reaktsioone. Kui otsustati hakata arendama, pandi see võimalikult kiiresti tootmisse. Selleks, et Countach LP 500 prototüübist saaks tavaline seeriaauto, kulus umbes kaks aastat intensiivset tööd, mis nõudis ka pikki päevi maanteel, mida juhtis legendaarne Bob Wallace. Seda eksponeeriti ka 1971. aasta Pariisi ja Torino autonäitustel. Vajalikuks osutus märkimisväärne hulk muudatusi, mis olid eelkõige seotud mootori jahutamise ja mootoriruumi õhu sisselaskmisega. Seetõttu lisati kaks külgmist õhuvõtuava ja kaks kanalit radiaatori õhuvõtuavade kohale. Nina kuju muutus veidi, kuna seda tõsteti paar sentimeetrit.

Pärast esimesi maanteekatseid osutus 5-liitrine mootor aga veel liiga tooreks ja õrnaks, mistõttu asendati see 4-liitrise mootoriga. Countach LP 400 tegi oma ametliku debüüdi 1973. aasta märtsis Genfi autonäitusel. Tegemist oli ikka veel prototüübiga, mis oli oma olemuselt küll juba väga sarnane tolleaegsele seeriaautole. Võrreldes Countach LP 500-ga erineb LP 400 tehnilisest vaatenurgast, eelkõige selle poolest, et konstruktsiooni asemel võeti kasutusele torukujuline võrega raam. Kere valmistati alumiiniumist, mitte enam teraspaneelidest, ja see läbis kõik esteetilised ja tehnilised muudatused, mis selle väljatöötamise käigus vajalikuks osutusid. Genfis punaseks värvitud autot esitleti hiljem 1973. aasta IAA autonäitustel Frankfurdis, Pariisis ja Earls Courtis Londonis roheliseks värvitud kujul. Müüdud kliendile Šveitsis, osteti see 2000. aastate alguses tagasi ja täna on see Automobili Lamborghini omanduses ning eksponeeritud ettevõtte muuseumis MUDETEC.

Standardseeria Countachil oli diferentseeritud läbimõõduga terastorust raam, mida täiendasid klaaskiust lame alus ja plekkpaneelid mootori- ja pagasiruumi katmiseks. Äärmiselt jäik, pakkus see mitmeid eeliseid ka massi osas ja jäi praktiliselt muutumatuna kogu oma tootmisaastate jooksul.

Neljaliitrine (3929 cm3) mootor, mida toidab kuus Weber 45 DCOE kahe korpusega karburaatorit, arendas 375 hobujõudu 8000 pööretel minutis, saavutades tippkiiruse ligi 300 km/h. Vedrustus oli tuletatud võidusõiduautode vedrustusest, millel olid eri pikkusega õõtshargid, spiraalvedrud, hüdraulilised amortisaatorid ja stabilisaator esimesel teljel, reguleeritav topelt amortisaator mõlemale tagarattale ja veojõukontroll. Piduriteks olid ketaspidurid, iseventileeruvad ja varustatud võidusõitude jaoks mõeldud uut tüüpi sadulaga. Paljude arvates on see Marcello Gandini disaini kõige puhtam versioon ja LP 400, mida toodeti kuni 1977. aastani 152 seeriat, on tänapäeval kollektsionääride seas kõige ihaldusväärsem versioon.

LP 400 asendati alates 1978. aastast Countach LP 400 S mudeliga. See kandis uusi Pirelli P7 rehve, mis olid madalamad ja paigaldatud uutele magneesiumvelgedele mõõtudega 205/50 VR 15 ees ja 345/35 VR taga. Sellel olid suuremate rehvide mahutamiseks vajalikud rattakoopad, ülimadal esispoiler ja lisavarustusena tagatiib, millest sai järgnevatel aastatel samuti üks Countachi kõige iseloomulikumaid tunnuseid. Tänaseni peetakse LP 400 S-i täiuslikuks näiteks Countachi ja Lamborghini DNA-st, mis koosneb sportlikkusest, ahvatlevast vormist ja futuristlikust tehnoloogiast. Kunagi varem ei olnud maanteel nähtud nii võidusõidu välimusega “tavalist” autot ja see oli inspiratsiooniallikaks igale järgnevale Countachi seeriale. LP 400 S-i ehitati 235 eksemplari kuni 1982. aastani, mil esitleti LP 5000 S-i.

Esimene asi, mille insener Giulio Alfieri, kes tuli ettevõttesse 1979. aastal tehnika- ja tootmisjuhina ning hiljem peadirektorina, lõi (peaaegu) 5-liitrise mootori, mis paigaldati 1982. aasta märtsis Genfi autonäitusel ametlikult esitletud LP 5000 S-le.

Võrreldes LP 400 S-ga oli uus mudel esteetiliselt äratuntav, kuid selle sisu oli veidi muudetud. Uus mootor arendas 375 hj 7000 p/min juures, pöördemoment oli 41,8 kgm 4500 p/min juures ja säilitas kuus Weber 45 DCOE horisontaalset kahekorpuselist karburaatorit (pärast USAsse importimist paigaldati mõnedele sõidukitele Bosch K-Jetronic elektrooniline sissepritse). 323 ühikut toodeti kuni 1985. aastani, mil 1985. aasta märtsis Genfi autonäitusel esitleti LP 5000 Quattrovalvole. See oli ka esimene versioon, mis imporditi ja sai ametliku tüübikinnituse ka USAs.

Quattrovalvole võttis kasutusele 12-silindrilise mootori uue evolutsiooni, mille töömaht kasvas 5,2 liitrini ja mis oli varustatud nelja klapiga silindri kohta. Uus tehniline lahendus nõudis uute karburaatorite kasutamist, kuus Weber DCNF-i, mis ei olnud enam horisontaalasendis, vaid olid paigaldatud vertikaalselt. USA turule mõeldud versioonil oli seevastu Bosch KE-Jetronic elektrooniline sissepritse koos katalüsaatoriga ja heitgaaside taaskasutusega. Uue jõuallika võimsus oli hämmastav: 455 hobujõudu 7000 pööretel minutis. Rööbet ees suurendati 4,4 millimeetri võrra,kuid esteetilised muudatused olid minimaalsed: uus kõrgem mootorikate oli vajalik uute vertikaalsete karburaatorite paigutamiseks.

QV oli esimene standardseeria Lamborghini, mis kasutas komposiitmaterjali, antud juhul mootorikatte juures. Kokku toodeti kuni 1988. aastani 631 Quattrovalvole mudelit.

Alates Countachi tootmise algusest müüdi mõningaid autosid ka USA turul, kuid kuni mudeliaastani 1986, mil tuli LP 5000 Quattrovalvole, ei olnud Countachil sealse turu jaoks ametlikku tüübikinnitust.

Igal USAs müüdud Countachil oli oma isiklik impordiajalugu ja need said mitmeid muudatusi läbimaks USA ranged eeskirjad seoses saastatuse ja parkimiskokkupõrgete kaitsega. Need olid igal juhul improviseeritud lahendused, mis piirasid tugevalt võimalust müüa Countach’i ühel maailma tähtsaimal turul. Ei ole juhus, et Countachi aastatoodang püstitas oma müügirekordeid just lõpu poole, kusjuures peaaegu 50% kogutoodangust langes viimasel neljal aastal, aastatele 1987-1990, kui mudel oli üle viieteistkümne aasta vana.

Countach 25th Anniversary, Countachi projekti viimane evolutsioon, debüteeris 1988. aasta septembris Pariisi autonäitusel. Tegelikult oli Countachi asendamise vajadus ette nähtud juba 1985. aastal, kui insener Luigi Marmiroli asus Giulio Alfieri asemele Automobili Lamborghini tehnilise büroo etteotsa. See oli tootmises olnud üle neljateistkümne aasta, kuid vahepeal otsustati värskendada Countach’i uue versiooniga, mis pidi kandma nime 25th Anniversary, et tähistada ettevõtte 25-aastast ajalugu.

Esteetilised uuendused olid olulised, mehaanika ja veermiku uuendused aga väiksemad. Mootor sai täiustatud jahutussüsteemi ja šassii kohandati teistmoodi, et paremini kohaneda uute Pirelli P Zero rehvidega. Sõitjateruum vaadati üle ja muudeti mugavamaks tänu elektriliselt reguleeritavate, väiksema pehmendusega istmetele ja elektrilistele akendele. Kerestiili muutis otsustavalt noor Horacio Pagani, kes töötas sel ajal Lamborghinis. Ta ümardas kujundeid ja integreeris paremini välised lisandid, nagu näiteks rattakaare pikendused. Lisaks uutele modulaarsetele alumiiniumvelgedele on 25. aastapäeva nähtavad tunnused tagaosas paiknevad õhu sisselaskeavad, mis on tehtud ümaramaks ja pikemaks, et sisaldada ka kuuma õhu väljalaskeava. Need muudatused, millest osa on laenatud otse Countach Evoluzione prototüübilt, tegid 25th Anniversary’st kõige suurepärasemate tulemustega Countachi aerodünaamilise survejõu ja aerodünaamilise takistuse osas.

25th Anniversary näitas olulist erinevust elektroonilise sissepritsega varustatud USA versiooni ja ülejäänud maailma versiooni vahel, mis oli endiselt varustatud karburaatoritega. Kõige viimane Countach, 25th Anniversary, toodeti 4. juulil 1990 Euroopa spetsifikatsiooniga. Selle välimus oli Argento Metallizzato (hõbedane metallik) ja sisemus oli hall nahk. See Countach oli auto number 658 25th Anniversary seeriast, mis oli kõige rohkem toodetud Countachi ajaloos ja viis Countachi mudeli kogutoodangu 1999 autoni (ilma esimese LP 400-ga arvestamata). Seda ei ole müüdud ja see on endiselt eksponeeritud MUDETECis.

Your browser does not support the canvas element.