McLaren F1 hooldus ei niida lihtsalt jalust vaid lausa lajatab kaikaga pähe

Aasta oli siis 1992. kui Inglismaalt pärit võidusõidumeeskond McLaren esitles oma esimest tänavalegaalset superautot pretensioonika nimega F1. Selle loomise taga seises legendaarne F1 võidusõiduautode looja Gordon Murray ning ka tema konstrueeritud superauto oli sama äge: tippkiirus 380 km/h, paigalt sajani 3,7 sekundiga – tol ajal täiesti enneolematud näitajad, mis panevad tunnustavalt kaasa noogutama ka tänasel päeval. Kuid üks asi on auto auto välimus ja sooritusvõime. Vaatame ka teist poolt, ehk omamiskulusid.

Sellest räägib USA-s elav autokollektsionäär Bruce Weiner.

McLaren F1 ehitatakse süsinikkiust monokoki ümber. Selle taha kinnitati vabalt hingav BMW M-s välja töötatud 6,1-liitrine V12, mis arendas 627 hobujõudu. Kuuekäiguline manuaalkast, süsinikust sidur, üles avanevad uksed, ülivõimsad pidurid, magneesium, titaan, kuld. Kokku vaid 106 müüdud autot. 1992. aastal algasid F1 hinnad 815 000 USA dollarist, täna maksavad need juba kaugelt üle 10 miljoni.

Bruce Weiner soetas endale ühe 63-st baasversioonis ehitatud masina. Pidanud eelmise omaniku advokaadiga poolteist päeva läbirääkimisi mindi laiali, sest müüja küsis auto eest 1,3 miljonit, siis ostja polnud nõus üle 1,2 miljoni dollari pakkuma. Umbkaudu aasta hiljem helistas müüja advokaat Weinerile uuesti ja ütles, et kas 1,2 miljonit teda rahuldaks. Raha kanti kiiresti üle, vormistati leping ning järgmisel päeval saadeti transpordifirma autole järgi.

Kuu enne ostu käis auto hoolduses McLareni tehases ning oli suurepärases korras. Nii palju oli selle juures muudetud, et algne hõbedane värv oli kaetud oranžiga, kuid uuele omanikule oli see täitsa OK. Muide värvivahetus maksis 50 000 naelsterlingit. Auto võeti selle käigus juppideks, iga neist värviti eraldi üle ja kogu protsess võttis aega ligi pool aastat.

Weiner ütleb, et kui sa omad McLaren F1, siis kõik oma küsimused ja probleemid lahendad otse tehasega. Ei mingeid vahendajaid või kohalikke esindusi, kuhu auto kasvõi diagnostikasse anda. Koos autoga saad sülearvuti ja juhtme, millega need omavahel ühendada. Ja andmed liigutatakse tehasesse nii, et masin ise võib vabalt asuda teiselpool maakera.

Kui ostad F1, siis esimene diagnostika ja hooldus on sulle tasuta. Spetsialist lendab Inglismaalt kohale, vaatab masina üle ning kirjutab valmis nimekirja soovituslikest töödest. Edasi on juba asi keerulisem. Järgmiseks hoolduseks tuleks auto saata kas tehasesse või sertifitseeritud esindusse, mida üle maailma on üsnagi käputäis.

McLaren F1 pole lihtsalt sportlik auto tavateedel sõitmiseks vaid võidusõiduauto, millega võib ka tavateedel sõita. Sellega erineb see radikaalselt Ferraridest või Lamborghinidest, mis on mõeldud vaid aeg-ajalt ringradade külastamiseks, kuid teenivad omanikke paremini tänavatel. Seega tuleb F1 ka vastavalt hooldada.

Näiteks kütusepaak. Seda vahetatakse iga viie aasta tagant, olenemata sellest kas autoga sõidetakse iga päev, kord kuus või üldse ei sõideta. Sama on ka rehvide, siduri ja isegi tulekustutiga. Nii tuleb välja, et isegi siis, kui autoga üldse mitte sõita maksab kõige odavam hooldus vähemalt 50 000 aastas.

Kuna vahet polnud, kas autoga sõita või ei, kasutas Weiner seda igapäevaselt. Peaasjalikult lapse koolist toomiseks, kuna nii kalli, kuid suhteliselt tundmatu sõiduvahendiga ta ringrajale lihtsalt ei riskinud sõita.

Neli kuud pärast auto ostu lasi Weiner talle uue diagnostika teha ning selle tulemusena soovitati talle töid 250 000 dollari eest. See osutus muidugi parajaks šokiks, sest auto oli just hooldusest tulnud ja ka enne ostu oli see korralikult teenindatud. Tuli välja, et autol olnuks vaja rehvid vahetada, kuna selleks ajaks tiksus täis kolm aastat, mis ongi F1-le soovituslik uute jalavarjude järele vaatamiseks. Weineri sõnul oli ta harjunud, et tema Lamborghinide või Ferraride rehvide eest küsitakse 1000 dollarit tükist, kuid sedapuhku esitati arve 50 000 dollarile ja seda vaid montaažitööde eest. Vahe oli selles, et kui tavalistel autodel tasakaalustatakse rattad spetsiaalses pingis, siis F1 puhul sellest kaugeltki ei piisanud – tuli sõita ringrajale ning kogu vedrustus uuele rehvikomplektile välja häälestada. Rehvid ise maksid 7000, 2000 maksis ringraja rentimine, 2000 auto transport sinna, 1000 auto piloodile, 1000 meditsiinilisele personalile, 5000 kindlustusele, 2000 raja kindlustusele. Lõpuks mehaanikutele endile paar tuhat dollarit, kes kogu rehvide vahetamise töö ära tegid.

Kütusepaagi vahetus pidi maksma umbes 110 000 dollarit. Kusjuures täpset hinda ei oska keegi kunagi öelda, kuna see pidavat suurtes piirides kõikuma.

Varsti pidi läbi saama tulekustuti eluiga. Tavalises autopoes maksab selline 10 dollarit, kuid tänu eriliselt kinnitusele tuli see tellida tehasest ning maksis 800. Ja nii praktiliselt iga pisima kui detailiga.

Nii leidiski Bruce Weiner umbes aasta pärast McLaren F1 ostu, et viimane aeg on see maha müüa. Tänaseks ta seda otsust muidugi kahetseb, sest mõnede F1 eksemplaride hinnad küündivad juba 15 miljonini. Tema müüs oma masina 1,65 miljoni eest eBays. Kusjuures ostja ei kontakteerunud Weineriga kordagi. Lihtsalt vajutas nupule, kandis raha üle ja saatis veoauto F1-le järgi.