Miks eksisteerivad parempoolse rooliga autod?

Iga riik on oma olemuselt erinev. Need erinevused ilmnevad muu hulgas kultuuriruumi, keele, traditsioonide ja inimeste endi kaudu. Kui Ameerika Ühendriikides oled sa kuus jalga ja kaks tolli pikk, siis Eestis on sinu pikkuseks 188 cm. Ameeriklaste jaoks tooks lähenev öö 28,4 fahrenheiti külma, meie jaoks aga -2 Celsiuse temperatuuriskaalal. Päeva lõpuks ei ole aga vahet, kas meie pikkus on märgitud jalgades või sentimeetrites ning kas õhutemperatuuri mõõdame sakslase või rootslase järgi – need on lihtsalt viisid, kuidas me maailma mõtestame.

Pealkiri lähtub Eesti kultuuriruumist, kus liiklusseadusega on määratud sõidukite liiklus parempoolseks. Meie, Eesti kodanike jaoks on harjumatu liigelda Indias, Austraalias ja Suurbritannias, kus sõidukid kulgevad tee vasakul poolel. Kui kirjutaks antud tükki britt, võiks tema oma kultuuriruumist lähtuvalt küsida, miks sõidetakse tee paremal poolel.

161 riigis ja maa-alal on kehtiv meie jaoks harjumuspärane parempoolne liiklus, 75 riigis ja territooriumil on normiks sõita tee vasakus osas. Miks on siis riigiti liiklemissuund erinev? Miks ei suudetud 20. sajandil, kui tänavapilti astusid esimesed autod, muuta standardiks ühte või teist liiklussuunda? Ühese normi kehtestamist segas asjaolu, et juba sajandeid oli liigeldud vastavalt oma domineerivale käele. Rooma linna ei ehitatud päevaga, samuti ei sündinud liiklus kui selline üleöö.

Vasakpoolne liikluskorraldus valitseb Antiikmaailma

Roomlased, kreeklased ja egiptlased liiklesid vankritega tee vasakus ääres. Põhjus oli väga praktiline – paremas peos olid ohjad ja vasakus piits. Niiviisi sõites oli ebatõenäoline, et oma ratsut piitsutades lõid mööduvat hobust. Samuti oli sõdalasel lihtsam hobuse seljast mööduva vaenlasega kontakti astuda, eeldades, et tugevamaks kämblaks oli parem. 16. sajandi piigivõitlustel oli vasakukäeliste rüütlite eluiga lühem kui paremakäelistel. Maapinnal juhiti hobust vasakuga käega, ise liiguti hobusest paremal, kus oli kindlam ja vähem mudane pinnas. Iidses Roomas keelati suurte rahvahulkade tõttu vankritega liikumine päeval, impeerium teistes osades oli keeld vastupidine, et võimaldada inimestel magada. Samuti soovitati Roomat väisavatel ränduritel hoida tee vasakusse äärde. Antud liikluskorraldus kinnistus, kui paavst Boniface VIII käskis 14. sajandi alguses ränduritel liigelda pahemal.

Kolm suurt muudavad korda

Miks siis domineerib hetkel parempoolne liikus, kui ajas tagasi vaadates näeme vastupidist pilti? Tõsi, 18. sajandil võttis Inglismaa parlament vastu seaduse, mis muutis Briti impeeriumi liikluse vasakpoolseks. Mick Hamer kirjutab, et Robespierre’i, Napoleoni ja Hitleri teod muutsid valdava osa maailmast parempoolseks ning murdsid Vana-Rooma aegadest pärit korra.

Maximilien Robespierre, 18. sajandi Prantsuse revolutsiooni mõjukamaid kujusid, muutis 1791. aastal parempoolse liiklemise seaduseks. Enne seda liikusid aristokraadid tee vasakus ääres, pööbel paremas. Revolutsiooni ajal peitis kõrgklass enda isiku varjamiseks lihtrahva sekka, vastasel juhul võis aristokraat leida ennast ülespooduna teeäärsel tänavalaternal. Prantsuse revolutsioonisõjad (1792–1802) ja Napoleoni vallutused tõid parempoolse liikluse Madalmaadesse, Šveitsi, Saksamaale, Itaaliasse, Poola ja Hispaaniasse. Suurbritannia, Austria-Ungari, Venemaa ja Portugal sõdisid Napoleoni vastu ja säilitasid tollal vasakpoolse liikluskorralduse. Antud liiklus-ideoloogiline vastasseis püsis Euroopas enam kui sajand, kuni Esimese maailmasõja järgne periood korrastas teatud määral tänavapilti.

Samal ajal levis vasakpoolne liiklus prantsuse aristokraadi kindral Lafayette abil üle Atlandi ookeani. Sõjaväelane külastas korduvalt noort USA-d ning nõustas sealset sõjaväge Ameerika iseseisvussõjas (1775–1783) brittide vastu. Kuid juba 1792. aastal võeti Ühendriikides vastu parempoolse liikluse seadus ja seda hakkas kontrollima Pennsylvania tollipunkt. Hiljem võtsid antud muudatuse omaks ka New York (1804) ja New Jersey (1813). Brittide kontrolli all olev Kanadas säilitas vastupidise korralduse. Briti kolooniad Indias, Austraalias, Aasias ja Aafrikas võtsid samuti omaks emamaa liiklussuuna. Kuigi Egiptus langes Suurbritannia võimu alla, säilis seal varasemalt Napoleoni poolt kehtestatud parempoolne liiklemine. 1850-tel langes ka Jaapan brittide mõjusfääri ja omistas pahemal sõitmise. Paljud Euroopa riikide kolooniad, näiteks Indoneesia, säilitasid vasakpoolse liikluse isegi pärast seda, kui emamaa oli enda seaduseid muutnud. Venemaa muutus parempoolseks tsaari viimastel päevadel.

Esimese maailmasõja järgselt säilitasid Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja Ungari vasakpoolsuse, Portugal muutus 1920-tel parempoolseks. 1938. aastal muutis Hitler Austria päeva pealt vasakpoolse liikluse vastupidiseks, aasta hiljem kordus sama stsenaarium Tšehhoslovakkia ja Ungariga. Isoleeritud saareriigid nagu Jaapan, Suurbritannia ja Iirimaa säilitasid traditsioonilise vasakpoolsuse. Hiina muutus parempoolseks 1946. aastal. Napoleoni ja Hitleri poolt puutumatuna jäänud Rootsi muutis oma liikluskorraldust alles 1967. Sellele eelnes kaheaastane ettevalmistusperiood. Taani muutis sõitmiskorralduse tänapäevaseks juba 1793. aastal. Pakistan kaalus samuti 60-tel parempoolseks muutmist, kuid kuna kaamlirongide juhid tihti magasid ja ei kontrollinud alati oma loomi, olid vanad kõrbelaevad harjunud vasakpoolse liiklusega ja nende ümberõpetamine ei olnud edukas. Paljud ekskolooniad on läinud üle pärast võimu alt vabanemist parempoolsele liiklusele (Ghana), samas on teatud riigid säilitanud vasakpoolse korralduse (LAV).

Selgub, et ühe riigi vasak- või parempoolne liikluskorraldus on tugevalt seotud selle riigi ajalooga. Kui vasakpoolsed riigid sooviksid poolt vahetada, võib takistuseks osutuda välja kujunenud infrastruktuur ja kombed. Näiteks on London kohandatud vasakpoolse liikluse jaoks ning ümberehitamine on võimatu ajaloo- ja arhitektuuripärandeid lõhkumata.