Nokian ja sissetõmmatavad naelad

Nokian Tyres püüab murda aastakümneid kestnud kompromissi naastrehvi haarduvuse ja lamellrehvi mugavuse vahel. Maailm nägi esimest korda prototüüpi, kus juht saab ühe nupuvajutusega muuta rehvi iseloomu.

Nokiani kontseptsioon põhineb ideel, et naastud ei pea asuma püsivalt ründepositsioonil. Kui juht sõidab puhtal asfaldil, puhkaksid naastud rehvi sees. Jääle jõudes ulatuksid nad aga korpusest välja, pakkudes vajalikku turvatunnet.

Süsteem liigutab kõigi nelja rehvi naaste korraga, mitte ühekaupa. Naastu keskmine osa liigub vertikaalselt, samal ajal kui rehvi korpus jääb stabiilseks. Tehnoloogia nõuab rehvi sisse ehitatud täiturmehhanisme, mis peavad taluma äärmuslikke temperatuurikõikumisi ja soolavett. Erinevalt klassikalisest Hakkapeliitta mudelist, kus naast püsib paigal füüsilise jõuga, vajab see lahendus aktiivset juhtimist.

Kui tavaline naastrehv kulutab asfalti, tekitab müra, siis ühtlasi pakub ka maksimaalset pidamist libedal pinnal. Põhjamaine lamellrehv on samas vaikne ja säästlik asfaldil, kuid kaotab kiilasjääl enesekindluse. Nokiani kontseptsioon lubab teoreetiliselt mõlema maailma parimaid omadusi, kuid lisab süsteemi keerukuse, mis hirmutab iga ratsionaalset hooldusinseneri.

Nokian ei loonud seda tehnoloogiat ainult selleks, et naabrite ees eputada. See on vastus Euroopa Liidu üha karmistuvatele regulatsioonidele, mis piiravad naelte arvu ja kaalu rehvis säästmaks teekatteid. Kui Soome tootja suudab tõestada, et nael toimib vaid siis, kui seda on vaja, võivad nad päästa naastrehvi hääbumisest.

Tegelikkuses seisab ettevõte silmitsi tohutu tootmiskuluga. Rehvi integreeritud liikuvad osad muudavad selle massiivseks ja kalliks. Iga lisagramm pöörlevas massis vähendab elektriauto sõiduulatust ja sisepõlemismootoriga masina dünaamikat. Nokian peab veenma turgu, et see kaalutõus õigustab end turvalisuse nimel, ajal, mil konkurendid nagu Michelin ja Continental keskenduvad pigem kummisegu molekulaarsele arendusele.

Talv tähendab enamasti lörtsi ja ohtralt soola. Selles keskkonnas muutub iga liikuv detail rehvi sees potentsiaalseks tõrkekohaks. On üsna raske uskuda, et peenmehaanika säilitab oma töövõime pärast kolme kuud soolavanne ja miinuskraade.

Samuti kerkib üles küsimus hinnast. Kui tavaline tippklassi naastrehvi jooks maksab juba praegu märkimisväärse summa, siis aktiivmehhanismiga rehvid liigituvad tõenäoliselt luksuskaupade sekka, mida soetavad vaid need, kes peavad tehnoloogilist veidrust olulisemaks kui kainet majanduslikku kalkulatsiooni. Meie laadimisvõrgustik ja teehoolduse kvaliteet eeldavad pigem robustset lihtsust kui laboritingimustes loodud unelmat.

Lõpuks peab iga juht endalt küsima: kas ma soovin rehvi, mis on tark, või rehvi, mis lihtsalt toimib? Ajalugu paraku näitab, et keerukus on töökindluse vaenlane, eriti kui see puutub kokku talvise teekattega.