Proovisõit - Mercedes-Benz E-klass

2016. aastal esitletud W213 kerega E-klassi Mercedes-Benz läbis kerge uuenduskuuri, mille tulemusena muudeti pisut mudeli esi- ja tagaosa ning lisati varustust. Suurimaks silmaga nähtavaks uudiseks auto sisemuses aga on vana osutitega näidikupaneeli asendumine suure digitaalse ekraaniga.

Kuigi kõiki välimuse juures tehtud kujustusuuendusi võib pidada pelgalt kosmeetilisteks, muudavad need kokkuvõttes üsnagi palju. Eriti just ninaosas – uued on esivõre, põrkeraud ja kitsamad leedtuled. Tundub, et kõige selle mõte on muuta auto visuaalselt madalamaks ja laiemaks, ehk anda juurde voolavust ja dünaamilisust. Samas on jäetud alles maskuliinsed voolundid mootorikattel, mis lisavad omakorda annuse sportlikkust. Kuigi auto ise on pigem mõeldud äriklassi, siis vähese sooritusvõime kallal mootorivaliku võimsamas otsas küll keegi kurta ei tohiks. Tihti pakutaksegi „E” tähenduseks selles Mercedes-Benzi klassis sõna „executive”, mida siis kiiresti parandatakse saksa keelsele sõnale „exekutive”, kuid tegelikult tuletati „E” hoopiski sõnast „Einspritzmotor” – sissepritsega mootor, millega siis eelmise sajandi kuuekümnendatel selles klassis esmakordselt välja tuldi. Tõsi, esimene põlvkond E-klassi ilmus tõepoolest 1993. aastal ning tol ajal võidi täiesti vabalt juba „exekutive”-i silmas pidada.

Nagu juba mainitud, astub uuenenud E-klass näidikute osas täielikult digitaalajastusse ning viimasedki osutid on ilmselt nüüd juba igaveseks läinud. Juhi nina alt ulatub nüüd baasmudelil armatuurlaua keskosani välja üheks pikaks ekraaniks kokku liidetud kaks 10,25-tollise diameetriga tahvlit ning 12,3-tollise diameetriga kõrgemates varustusastmetes. Esimesel pilgul tundub väga harjumatu ja Mercedese puhul isegi sündsusetult lihtne lahendus – pigem ikka ollakse harjunud näidikuid ja muud infot eri tasapindadelt saama. Võib-olla pikapeale harjub sellega ara, kuid alguses tundub see ikka täiesti võõras. Kui juba virisemiseks läks, siis teiseks nadiks elemendiks on rooli kodaratel asuvad puutetundlikud alad – nii kui sealt kätega üle libistada, mida aga juhtub tihti, kasvõi rooli keeramisel, siis muudad ootamatult ka mingeid seadistusi. Kindlasti jälle puhas harjumise asi aga esimesi kordi sõites, eriti kui veel aktiivselt tegeled sõiduki enda soovide kohaseks loksutamisega, mõjub see jube tüütult. Sellega aga on peamised „ei meeldi” asjad ka kenasti üles loetletud.

E-klassil on oma aura – sellest autost üldiselt ei astu välja noor naga (räägime ikka mõistlikus vanuses sõidukitest) vaid pigem väärikamas eas härra või proua, kes hindab enam rahu ja kvaliteeti. Selleks, et mainitud persoonid võiksid end hästi tunda varustatakse E-klass pea kogu elektroonika eliidiga, mida tänapäeval sõidukitele üldse pakutakse. Juba enne facelifti oli E-klassi varustus vägagi korralik, nüüd lisati juurde veel terve rida viimaste aastate leiutisi. Päris kõike ei ole võimalik siin üles lugema hakata, sest pakutava nimekiri koos velgedega ei mahu vähemale kui kaheksale leheküljele, seega sisuliselt ainus, mida E-klassi ostjal pole võimalik valida on rataste arv ja kere kuju. Ka sõiduomaduste kirjeldamine on seetõttu komplitseeritud, sest näiteks vedrustusi pakutakse tervelt nelja erinevat, mis kõik mingil moel ka erinevalt käituvad. Mugavaim neist on õhkvedrustus, mis suudab asjade laadimiseks tagumist otsa 40 millimeetri võrra langetada ning ühtlase kiirusega maanteel sõites laseb kere automaatselt 15 millimeetri võrra madalamaks – kõik kütuse säästu huvides.

Kuid absoluutselt iga E-klassiga, olenemata lisavarustuse hulgast, saab kaasa mugavad istmed, hea tagasissidega rooli ning vaikse sõitjateruumi, mis kõik muudavad kulgemise tõepoolest nauditavaks – istmed on pehmed, neid on võimalik pea igasse soovitavasse asendisse reguleerida, nad suudavad olenevalt vajaduses soojendada, jahutada ja masseerida, suur hulk enesetunnet tõstvaid seadeid on hääljuhitavad ning sedavõrd ühtlase liikumise saavutamine maanteel vääriks enamikel autotootjatel järele tegemist.

Ja nii polegi imestada, et need väärikad härrad ja prouad, kellele E-klass mõeldud, on nõus veel kenakese kopika veeretama, et auto veelgi enamaid nende soove täita suudaks.

E-klassi mootorivalik on päris rikkalik. Bensiinimootoreid saab valida kahe, kolme- ja isegi neljaliitriste seast. Viimased neist kuuluvad küll juba AMG mudelitele ja arendavad kõige võimsamas konfiguratsioonis lausa superautode klassi kuuluvad 612 hobujõudu. Maalähedasemat liikumist harrastavad inimesed saavad valida 197 kuni 367 hobujõu vahel. 1,6-; 2,0- ja 3,0-liitriste diislite võimsused jäävad vahemikku 160 kuni 330 hobujõudu. Kõikidele mootoritele pakutakse külge vaid üheksaastmelist automaatkäigukasti, mis samas harmoneerub näiteks 194-hobujõulise diisliga väga ühtlaselt ja sujuvalt. Diiselmootorit on kabiini veidike kuulda, seetõttu seda tüüpi mootorit valides võiks ühtlasi tellida ka lisavarustuse nimekirjast täiendava müraisolatsiooni, mis peaks auto veidi vaiksemaks muutma.

Lisaks on saadaval veel hübriidversioon, mille sõiduomaduste juurde saab loodetavasti lähiajal tagasi tulla.

Peamised näitajad tehniliste andmete tabelist: pikkus 4935, laius 1952, kõrgus 1460 ja telgede vahe 2939 millimeetrit. Pikk teljevahe ei tähenda siiski väga avarat põlveruumi tagumisel diivanil istujatele. Muidu ülejäänud mahtudega probleeme pole.

Uuenenud E-klassi hinnad algavad 53 568 eurost ja liiguvad tavaversioonidel sujuvalt 70 056 euroni välja. AMG versioonid alustavad ligi 86 000 ja lõpetavad üle 130 000-ga. Need on muidugi baasversioonid, millele üht-teist juurde tilgutamine paneb ostja närvikava kõvasti proovile. Kuid asi on igati seda väärt.

Niisiis jätkab E-klass juba tuntud headuses. Võib ju öelda, et tuntud headus pole piisavalt hea ning alati tuleb ennast ületada. Noh, antud juhul pakub mudel kõike seda, mida võiks ka tänapäeval nimetada väga heaks ning seda ka kergete mööndustega „selle raha eest parim“ seisukohast lähtudes. Pealegi, Mercedes-Benzil on olemas ka S-klass, veelgi kõrgema lennuga inimestele.