Proovisõit - Volkswagen ID.7

ID.7 – kõlab nagu elektriline hambahari või uue põlvkonna aurutriikraud, millel on rohkem reguleerimisvõimalusi kui tuumajaama juhtimispuldil. Aga ei – see on hoopis midagi märksa saksalikumat. Nimelt Volkswageni elektriline katse veenda meid, et suur, voolujooneline, vaikne ja keskkonnasõbralik sedaan võib olla mitte ainult mõistlik valik, vaid ka midagi, mille rooli istudes ei teki tunnet, et oled sattunud kohustuslikule koolituspäevale, kus kõik räägivad innovatsioonist, aga keegi ei tea, mida see tähendab.

ID.7 on Passati ja Arteoni järeltulija – mis tähendab, et see on nagu Kesk-Euroopa peretraditsioonide reinkarnatsioon elektrilisel kujul: suur, korrektne ja täiesti veendunud, et ta teab, mis sulle kõige parem on. Ja muidugi on see valmistatud Emdenis – kohas, kus asjad sünnivad distsipliini, insenerikunsti ja tõenäoliselt ka natuke bratwursti toel.

Volkswagen võttis selle autoga sihiks mitte vähem kui Euroopa elektrifitseerimine – ID.7 on nagu saksa täpsusega koostatud EV-manifest, mis kleebiti sinise isoleerpaelaga Euroopa autoturu uksele ja kannab sõnumit: „tulevik on pistikus“, samal ajal kui Ameerika turul visati see mudel rahulikult prügikasti, sest sealsed inimesed ihkavad ikka veel kolme korruse kõrguseid maastureid, mille kütusekulu mõõdetakse gallonites miili kohta.

Ja ikkagi – see auto sai oma sünnimaal Aasta Auto tiitli. Mis tähendab, et vähemalt sealkandis on ta midagi enamat kui lihtsalt vaikne sõiduvahend. Ta on märk ajastust. Märk sellest, et ka “rahvaauto” võib end pidulikult pidžaamasse riietada ja teha hääletult revolutsiooni. Aga žüriid on ju ennegi oma hinnangutes täiega mööda pannud.

Kui ID.7 oleks inimene, siis ta ei astuks ruumi sisse – ta libiseks sinna vaikselt, sirge selja ja Itaalia kingadega, jättes endast maha vaevumärgatava lõhnajälje, mis meenutab värskelt poleeritud tamme ja targa inimese vaikimist. See ei ole auto, mis kisendaks tähelepanu järele. Ei mingit ülepingutatud “tulevikujoont” ega pilgupüüdjat, mis näeb välja nagu kunstiteosena disainitud iPhone’i laadija. Ei – ID.7 seisab uhkelt ja vaikselt, nagu Oxfordi professor, kes teab, et tal on õigus, aga ei viitsi seda kõigile korraga tõestada.

Auto on peaaegu viis meetrit pikk, mis tähendab, et parkimismajades ei mahu sa enamasti ühtegi normaalsesse kohta, kuid samas jätab see tänaval mulje, et oled kas väga edukas või väga rahulik. Kuppeljas katusejoon langeb sujuvalt nagu hästi kammitud juuksurireklaami soeng, samal ajal kui voolujooneline külgprofiil teeb ID.7-st midagi, mida võiks vabalt segi ajada luksussedaaniga – kui just ei oleks Volkswageni logo.

Ees siravad Matrix-LED tuled, mis vaatavad sind nagu intelligentse koduroboti silmad – mitte külmalt, vaid justkui pisut hindavalt. Ning see täislai LED riba – see ei ole päris nagu “kosmos”, aga annab aimu, et auto on sündinud tulevikule mõeldes, mitte lihtsalt CO₂ normide täitmiseks. Tagaosas kordub sama muster: kitsad, teravad tuled nagu Šveitsi kella sihverplaat ja valgustriip, mis ühendab need üheks elegantseks helendavaks žestiks.

Kõik kokku annab tulemuse, mis ei karju “vaata mind!”, vaid sosistab “jah, mul on kõik korras – ja rohkemgi.” See on auto, mis näeb välja nagu Passat, mis võttis aasta vabaks, reisis mööda Jaapanit, õppis meditatiivset disaini ja tuli tagasi uue sõidukina. Väärikas. Vaikne. Ja väga voolujooneline.

Sisenedes Volkswagen ID.7 salongi tekib tunne, nagu oleksid astunud kaasaegsesse Põhjamaade disainistuudiosse, kus keegi otsustas, et kõik peab olema korraga nii mugav, targalt korraldatud kui ka veidi ulmeline. Mitte liiga, vaid mõnusalt inimlik.

Ja nii tehtigi. Armatuurlaua keskel kõrgub 15-tolline puuteekraan nagu pisike kodukino – see on rohkem teler kui autoekraan. Juhi nina alla jääb aga vaid tagasihoidlik pisiekraan, mis edastab ainult seda, mida peab – kiirus, käik, aku seis ja muu põhiline info. See kõik on minimalistlik, aga mitte külm. Pigem nagu keegi, kes ütleb vähe, aga oskab kuulata.

Head-up display näitab suunanooled otse tuuleklaasil, justkui navigeeriks sind nähtamatu kaardilugeja, kes ei pinguta kunagi üle ega sega sind pimedas kurvis. Ja kõik need detailid: pehmed pinnad, kunstnahk, Alcantara-laadsed materjalid – see näeb välja nagu Volkswagen oleks otsustanud, et „rahvaauto“ võiks nüüd ka viisakalt lipsu kanda.

Ahjaa – puute-liugurid on nüüd valgustatud! See võib tunduda väike asi, aga kui oled kunagi pimedas proovinud Volkswagenis sõrmega temperatuuri reguleerida, siis tead, mida see tähendab – lihtsam tundub naisõiguslase G-punktile pihta saada, kui liugurile selle õiges kohas.

Ja siis need istmed, mis pole lihtsalt istmed. Need on nagu massaažitoolid, mille sisse pisteti pisikesed usinad hiina füsioterapeudid, kes teavad täpselt, millal su selg väsima hakkab ja mudivad sind hellalt just õigest kohast. Istmetel on ventilatsioon, soojendus, tagumistel istmetel lihtsalt soojendus.

Kogu interjöör tundub olevat justkui Volkswageni vabandus varasemate ID.-mudelite eest. Ilmselgelt istuti maha, kuulati kriitikat ja öeldi: „Okei, me tegime lollusi. Aga nüüd võtame end kokku ja teeme asja korralikult.“ Ja nad tegid.

Kui sa kunagi mõelnud, kuidas oleks sõita luksusliku lennukiga mööda maanteed – ainult et ilma tiibade, mürata ja ilma väikese röökiva lapseta istmel 21C – siis Volkswagen ID.7 annab sellele üsna lähedase kogemuse.

Selle auto all ei peitu mitte lihtsalt mootor, vaid APP550-nimeline elektrolihas, mille Volkswagen nikerdas valmis oma Kasseli peakorteris, tõenäoliselt laborikitleid kandes ja Wagnerit kuulates. 210 kilovatti ehk 286 hobujõudu, mida jagatakse läbi tagarataste, tähendab, et see sedaan pole mitte lihtsalt voolujooneline – see liugleb. Nullist sajani umbes 6,5 sekundiga? Pole just Ferrari aga ka mitte Passati taksohõngu jätk. See on nagu hea kohv – ei karju kõrva aga äratab üles küll. Nelikveoline tippversioon arendab 340 hobujõudu ja sprindib sajani 5,4 sekundiga.

Sõiduelamuse kirjeldamiseks kujutle, et istud 2,2-tonnise voodi peal, mis suudab kurvides oma kehakaalu unustada ja teha asju, mida see tegelikult ei peaks suutma. Tänu madalale raskuskeskmele ja siledale põhjale käitub ID.7 maanteel nagu rahulikult kulgev jäämurdja – ei mingit lainet, ei mingit kolinat, ainult vaikus ja liikumine.

Vedrustus on asjalik nagu Saksamaa pensionisüsteem ja isegi kõige labasemad Eesti kevadaugud triigitakse läbi sellise väärikusega, nagu auto püüaks öelda: “Ma olen siin selleks, et sina ei peaks midagi tundma.” Kiirendus on lineaarselt hääletu – möödasõidud on sellised, et enne kui jõuad öelda „vaata, vaba rada!“, oled juba möödas ja tagasi paremal.

Rool on pigem kerge kui terav – linnas tundub see vahel veidi nagu Xboxi juhtpult, aga maanteel parajalt rahustav. Elektroonika seisab sinu kõrval kui diskreetne turvamees: mitte pealetükkiv aga alati valmis sekkuma, kui sa oma sõidukaartega liiga uljaks lähed.

Ja siis see vaikus. Kui sa oled harjunud, et maanteesõit tähendab tuule ulgumist, mootori mürinat ja parempoolsest kõlarist kostvat veidrat naginat – siis ID.7-s on kõik see kadunud. On ainult sina, tee ja helisüsteem, mis mängib Bachi nii, nagu istuksid ise organisti süles.

Ja kõige tipuks: kuni 700 km sõiduulatust ühe laadimisega. See on umbes sama, mis Tallinnast Poola piirini, ilma et peaksid peatuma – välja arvatud muidugi see hetk, kui sina tahad, mitte auto. Ning kui lõpuks laed, siis 25 minutiga võtab ID.7 end taas täis nagu korralik hommikukohv – piisav, et vetsus käia ja uus cappuccino haarata.

Volkswagen ID.7 puhul ei ole turvalisus lihtsalt paar linnukest varustuslehel – Pigem on see selgroog, mille ümber kogu auto üles ehitati. Alustame faktidest. Euro NCAP testides sai ID.7 maksimaalsed 5 tärni, ja mitte napilt – täiskasvanute kaitse 95%, laste turvalisus 88%, jalakäijate ohutus 83%. Sellised numbrid ei teki iseenesest. Need viitavad inseneritööle, kus on arvestatud nii metallitöö kui ka inimpsühholoogiaga – kuidas inimene liigub, reageerib ja vajab kaitset.

Aktiivturbes peitub tõeline nutikus. Eesmine kokkupõrke ennetussüsteem ehk Front Assist jälgib nii autosid, jalakäijaid kui ka jalgrattureid – ja mitte ainult päeval, vaid ka pimedas, tänu radaritele ja infrapunatehnoloogiale. Lane Assist hoiab auto sõidurajal, aidates vältida neid hetki, kus mõte uitab ja auto kipub triivima.

Aga kõige muljetavaldavam on Travel Assist. See on poolautonoomne süsteem, mis kasutab liiklusandmeid, hoiab kiirust ja rida maanteel ning suudab isegi ise rida vahetada, kui juht annab suunatulega märku. Kõlab nagu ulme? Tegelikkuses on see lihtsalt väga hästi läbimõeldud abiline – eriti pikkadel sõitudel, kus väsimus kipub peale tulema.

Parkimisel astub ID.7 sammu edasi. Park Assist aitab sind kitsastesse kohtadesse sisse – vaikne, täpne, pingevaba. Ja kui sul on kodus keeruline sissesõit, mille valgustus meenutab rohkem sügisõhtust krimifilmi, siis võid selle manöövri salvestada – sõiduk mäletab teed ja kordab seda kuni 50 meetri ulatuses ise. Sina võid samal ajal autost väljuda ja jälgida kogu toimingut nutitelefonist. See pole enam lihtsalt praktiline – see on peaaegu peen.

Passiivse kaitse poolel on kõik olemas, mida kaasaegselt elektriautolt oodata: tugevdatud kere, põhjaalune akukaitse ja loomulikult täielik turvapatjade arsenal – sealhulgas ka põlvepadi juhile. Ning kui midagi juhtub, võtab eCall süsteem ise häirekeskusega ühendust.

Valgustuses näidatakse samuti taset – IQ.Light maatriksesituled ei pimesta vastutulijaid, aga valgustavad teed nagu korralik päikeseprillideta päev. See on tähtis just maanteel, kus öised tingimused võivad kiiresti muutuda.

Volkswagen ID.7 ei ole seega lihtsalt elektriline uus Passat – see on nagu Passat, kes on saanud kõrgema hariduse, käinud mediteerimas ja õppinud inimestest aru saama. Kas kõik sealsed funktsioonid on tõesti vajalikud? Vaevalt, aga need on ägedad ja inimsõbralikud.

Kokkuvõttes on ID.7 nagu Volkswageni vaikne revolutsioon: kõik on tuttav aga ühtlasi leidub kõiges ka midagi uut. See on rahvaauto, mis keeldub odav välja nägemast – ja teeb seda väga veenvalt. Tundub, et Volkswagen on lõpuks ka ise aru saanud, et premium-tunne ei tähenda ainult kallist hinda, vaid ka seda, et inimene ukse sulgedes naeratab. Ja ID.7 paneb sind naeratama.