Suvekuum asfalt ja optilised trikid: kas kaasaegse auto elektroonika usub miraaži?

Ilmselt oleme kõik keset juulikuumust maanteel seisnud silmitsi virvendava “veeloiguga”. Teame, et tegu on siiski vaid miraažiga. Kuum asfalt ja õhu kihistumine painutavad valguskiiri, nii et silmale näib teel olevat vesi. Inimaju saab lõpuks aru, millega tegu, aga kuidas käituvad autod, mille “silmadeks” on kaamerad ja sensorid?

Erinevalt juhist ei ole masinanägemise algoritmidel mingit illusiooni, neile jääb vaid füüsika. Kaamera salvestab valguse samamoodi, st näeb samuti helendavat laiku asfaldil. Kuid see, kas see laik tõlgendatakse ohuks või mitte, sõltub tehisintellektist. Masinõppe mudelid on treenitud eristama sileda veepinna peegeldusi karedast asfaldist, analüüsima värvitoone, kontrasti ja sümmeetriat. Lisaks võrreldakse järjestikuseid kaadreid: charcos ehk päris lombid püsivad paigal, miraaž kipub auto lähenedes “taanduma” või kuju muutma.

Veelgi olulisem on sensorite võrdlus. Radar ja LiDAR ei “näe” miraaži, sest füüsilist objekti ei ole. See tähendab, et süsteem saab üsna kiiresti kinnitada: teel ei ole midagi, mis nõuaks hädapidurdust.

Autonoomse sõidu kõrgematel tasemetel on asi keerulisem. Seal peab süsteem otsustama, kas aeglustada, hoiatada juhti või sõita lihtsalt läbi nähtamatu loigu. Selleks lisatakse konteksti: kuidas käituvad teised autod, kas tekivad pritsmed, millist peegeldust muster loob. Tegu on tõenäosuste mänguga, milles süsteem hindab, kui kindel ta oma diagnoosis on ning kohandab sõidukäitumist vastavalt.

Kokkuvõttes: kuumade teede miraažid ei ole autonoomsetele süsteemidele fataalne lõks, aga nad on hea meeldetuletus, et isegi kõige arenenum auto ei näe maailma nii nagu inimene. Ta lihtsalt arvutab tõenäosusi ja loodab, et valem on seekord õige.