Lugu tublist meremehest, keda lõpuks keegi ei julgenud tööle võtta

1912. aasta 14. aprilli öösel toimus Atlandi ookeanil inimkonna ajaloo kuulsaim mereõnnetus, lausa katastroof – põhja läks Titanic, tolle aja suurim ja potentsiaalselt kiireim reisilaev. Päästepaatides istunud 712 ellujäänut, enam kui kahest tuhandest pardal olnust, ei mõelnud ilmselt millelegi muule kui vaid kiiresti kuivale ja kindlale pinnale jõudmisest, kus nad saaksid end soojendada ja šokist koguda. Välja arvatud ehk vaid üks pääsenutest – Arthur Priest, kes töötas Titanicul katlakütja ja tuletõrjujana. Külmunud varbaid hõõrudes võis mees vabalt hästi plaanida oma elu põhjalikult muuta, põletada koju naastes oma tööraamatu ning panustada pigem õnnemängudesse, kasvõi loteriipiletitesse. Fakt oli, et õnnetu liinilaeva hukkumine oli 24-aastase Priesti elus juba kolmas ja kerge vihjena tuleikku vaadatuna, kaugeltki mitte viimane laevahukk. Alustame lugu uskumatutest päästmistest – filmi-superkangelase looga mehest, kelle hüüdnimeks sai Unsinkable Stoker.

Niisiis, läheme 20. sajandi algusesse, Southamptoni sadama vaesematesse piirkondadesse. Ilma hariduse ja eriliste oskusteta brittide jaoks oli tol ajal tõesti raske tööd leida aga kuhugi oli ju vaja end rakendada. Pealegi muutus 20-aastase Arthuri jaoks kodus olemine täiesti väljakannatamatuks: ta elas hiiglaslikus peres, koos oma üheteistkümne venna ja õega.

Lõpuks naeratas tüübile õnn (kuigi võrreldes sellega, mis edasi juhtus, polnud ta elul siiani häda midagi) ja 1908. aastal sebis ta end uhiuue postiauriku Asturias ahjudesse sütt viskama. Selle aluse debüütsõit lõppes aga auguga pardas. Versioonid juhtunust erinevad pisut: ühe versiooni kohaselt sõitis see mingisugusele veealusele takistusele, teise väitel ei lasknud see mööda teist laeva. Meeskonnal õnnestus Asturias sadamasse tagasi liigutada ning keegi ei saanud isegi viga. Kuid kuri saatus alustas umbes sel hetkel oma mängu Arthur Priestiga.

Kolm aastat hiljem saab Priest tööd liinilaeva Titanic vanema venna Olympicu meeskonnas, kes jagas tema ja hiljem ka Britannicuga oma aja suurima laeva tiitlit. Ühte selle tavapärast sügisest merereisi varjutas aga purustav metallimüra – Olympicut rammis Briti soomusristleja Hawk. Seoses sellega, et sõjalaev sõitis reisilaevale liiga lähedale, tõmbusid laevad üksteise külge ning siis täitis Hawk tahtmatult oma lahinguülesannet ja tekitas liinilaeva külje sisse kaks auku. Jällegi inimohvreid ei olnud ning meie loo peakangelane ignoreeris turvaliselt saatuse teist “kollast kaarti”.

1912. aastal mölliti Arthur, kes oli juba kogenud söekäitleja, Titanicu “musta jõuku”. Nii nimetati 176 inimesest koosnevat meeskonda, kes viskas iga päev laineri ahjudesse 600 tonni kivisütt, paisates samal ajal ookeani 100 tonni tuhka. Töötingimused, nagu arvata võis, olid nii ja naa – kajutis lõunauinaku tegemine oli enneolematu luksus. Kombinesooni asemel, metsiku kuumuse tõttu, ainult puuvillane T-särk ja lühikesed püksid. Niisiis, kui Priesti järgmine töökoht jäätükamakale otsa põrutas, pidi ta laeva alumiselt tasandilt läbi katlalabürintide väljuma praktiliselt sellisena, nagu ema ta sünnitas.

Arthur rabeles uppuva Titanicu ülemisele tekile välja alles hetkel, mil see oli juba peaaegu vee alla kadunud ja kõik päästepaadid ammu lahkunud. Aga muud pääsu polnud – mees hüppas ookeani ja suutis paar tundi jäises vees vastu pidada, enne kui abi kohale jõudis. Samal ajal külmus enamik tema eeskuju järginutest surnuks.

Võib-olla pidanuks Priest pärast seda minema pikemale puhkusel ning otsima uut professionaalset väljakutset. Aga valikut polnud, sest parasjagu käis esimene maailmasõda. 1916. aastal osales Arthur Briti kaubalaeva Alcantar uppumise protsessis – armee vajadusteks kohandatud ja vastavalt relvastatud laev sattus tulevahetusse Saksa aurikuga “Griffin”, mis kujutas endast samuti sõjavajadusteks ülesvuntsitud endist tsiviilalust. Intsidendi tulemusena läksid mõlemad põhja, tirides endaga kaasa 259 meremeest. Priesti, arvasite õigesti, nende hulgas polnud – Unsinkable Stoker pääses vaid paari väiksema haavaga.

Samal 1916. aastal otsustas mees sooritada hat tricki, täiusliku ellujäämiskombo ja läks tööle Britannicu pardale. Jah, seesama kuulsast Atlandi-ülesest kolmainsusest. Laevadest noorimal polnud mahti ühtegi tsiviilreisi sooritada, sest kohe pärast vettelaskmist muudeti see ujuvaks sõjaväehaiglaks. Kui Britannicu parda kõrval plahvatab Saksa meremiin, ei värise Priesti näos mitte ükski lihas – kütja kordab oma pääsemisskeemi, mis sai juba Titanicul välja töötatud.

Seekord jõudis Arthur vette isegi liiga kiiresti. Uppuva Britannicu mootorid ikka veel töötasid ning vool imes kiiresti kõik, kes õnnetu laeva kõrval hulpisid, pöörlevate propellerite alla. Omastele saadetud kirjas kirjeldas kütja seda hetke järgmiselt:

“Tükk päästepaadist kukkus mulle peale ja surus mind otse propelleri labade alla. Hakkasin nagu tops keerlema, sulgesin silmad ja jätsin selle maailmaga hüvasti. Aga kõik lõppes päris viimasel hetkel, kui olin juba halvimaks valmis. Keegi ülalt nägi mind ja lükkas prahi minema. Minu kõrval üks vaene mees hakkas vajuma, ta haaras minust kinni, kuid ma pidin ta küljest raputama.”

Siis hukkus propellerite all 30 inimest – Arthur oli üks kahest ellujääjast.

1917. aasta. Priesti uueks töökohaks sai parvlaev Donegal, mis vedas haavatud Briti sõdureid Euroopast Udusesse Albioni. See laev hukkub keset La Manche’i väina pärast Saksa allveelaevalt lastud torpeedo tabamust. Meie loo kangelane pääseb taas, kuigi seekord saab ta oma elu rängima vigastuse: evakuatsioonimarsil läbi katlaruumi lendab Arturi pähe suur kild. Vigastus osutus tõsiseks ning mees on sunnitud kaldale, end ravima jääma.

Rahuajal kannatab Priest migreeni käes, kuid jätkab kangekaelselt tööintervjuudel käimist. Kuid meremehed on ebausklikud inimesed, nii et kui levisid kuuldused mehe saatusest, ei lasknud enamik Southamptoni laevaomanikke teda isegi mitte oma kontori ukse lähedalegi. Kurdeti, ja täie õigusega, et mehe uppumatus ei kehti kogu meeskonna kohta – seega polemõtet teda isegi talismanina kaasa võtta. Kuigi ka siin peitub huvitav moment: kolmes õnnetuses jäi koos Priestiga ellu tema vana sõber, stjuardess Violet Jessop. Ja veel kahes – kolleeg Archie Jewell. Nii et Arthuriga tuli võib-olla lihtsalt sõber olla.

Olgu kuidas oli, “hundipilet” mattis Priesti meremehe karjääri täielikult. Mida ta järgmised 20 aastat maismaal tegi, sellest ajalugu vaikib, kuid räägiti, et endist katlakütjat võis sageli kohata oma kodulinna Southamptoni pubides, kus ta hea meelega rääkis lugusid oma tegusatest päevadest merd kündes. Arthur suri 49-aastaselt labasesse kopsupõletikku, ümbritsetuna abikaasast ja kolmest lapsest ning kaubalaevastiku ametilindiga rinnal.

Your browser does not support the canvas element.