Viie minuti test: Kia ProCeed

Parklas seisab üks lumivalgesse rüüsse riietatud neljarattaline. Pikal ja sihvakal küljejoonel torkavad esmalt silma mööda tagumise tiiva kumerusi küljepeale jooksvad tagatuled. Neljarattaline paistab olevat justkui pikk ja sportlik kupee, mis lähemal vaatlusel osutub ikka viieukseliseks. Tunned lausa omal nahal kuidas see auto ikka kutsub sind lähemale ja lähemale. Mind, kui autohuvilist, kohe paelub selline uudishimulik tunne, et mis autoga ikka tegu?

Lähemale astudes pean lausa prilliklaasid puhtaks tegema: pilt on veelgi kenam ning mis ma näen, silmad ei petnudki – tegu on tõepoolest Kia-ga, täpsemalt ProCeediga. Kia disainerid on ikka naelapea pihta pannud. Kia mida tavaliselt peetakse odavama klassi autoks on hakkama saanud väga kenasti disainitud autoga. ProCeed meenutab oma välimuselt kallima otsa marke nagu näiteks Porsche Panamera ja teisi, mis tänavapildis just ei domineeri.

Kia ProCeedi keretüüpi nimetatakse Shooting Brake – maakeeli tähendab see universaali ja kupee hübriidi. Selles on universaalkere ruumikus, kuhu peaks ära mahtuma ema, isa, lapsed ja terve piknikuvarustus, ja kupee, milles noormees oma pruudiga liuglevad mööda Otepää maalilisi künkaid ja orge täis teel. Sellise võrdumiga kirjeldaksin mina oma esimest muljet uuest ProCeedist.

Olen ise juba sellises vanuses, et vaja oleks pigem universaalkerega autot aga hing igatseb ju ikka neid noorusaegu, mil endalgi oli sõitmiseks Mazda kupee. Nüüd aga on uue ProCeed-i puhul see jälle võimalik.

Siinkohal ütleks muidugi, et langev katuse joon muudab auto maaliliselt ilusaks aga röövib ka samal ajal ruumi. Pakiruum on pealtpoolt ahtam, kuid tuleb ju ka tunnistada, et möödas on need ajad, kui auto tuli laeni täis laduda. Teine miinus on pakiruumil kõrge laadimiava ning kui lisame veel luugist tahapoole kasvavat põrkerauad, siis raskemate kottide autole pealelaadimine kujuneb veidi ebameeldivaks.

Autos endas on mõnus viibida, sisustusmaterjalid on kalliilmelised. Ruumikuse üle esimestel istmetel kurta ei saa: jagub nii pea, kui õla ja jala ruumi. Kõik nupud ja lülitid on seal, kus olema peavad. Meeldisid ka kroomliistudest kaunistused, mis samas ei pruugi just kõige praktilisemad olla – osad neist peegeldavad valgust küljepeeglitesse ning alguses see veidi häirib. Üldine salongi kujustus on igati vinks-vonks, sellest võib leida ka teistelt Kia mudelitelt juba tuntud elemente. ProCeedi varustus on ka igati eeskujulik: kõik mis vaja, on olemas ja rohkemgi veel.

Varustuse üht detaili tooks välja ja kiidaks: nimelt start-stop süsteem on erakordselt väle. Kui oled end rooli taga mugavalt sisse seadnud ja vaid tekib mõte nüüd kiirelt süstida, siis mootor on juba end käivitanud ja valmis lendama kui pistrik. ProCeedi kiirendusvõimele pole miskit ette heita: see kiirendab nagu ühelt sportkupeelt ikka oodatakse – häbisse ei jää. Sõita on ikka igati mugav, auto on konkreetne, käigukast kiire ja mootoriga kooskõlas. Sõit on sujuv ja just selline mida igaüks autolt ootab. Nii maanteel kulgedes ja linna tänavatel veereldes naudid head müraisolatsiooni: pole kuulda ei häirivat rehvide häält ega tuulte kohinat. Küll aga kuuled mootorit, mis justkui tuleb summuti viimasest osast. Ei tea kas see on tahtlikult või kogemata nii mõeldud, aga see heli on veidi siristav ning su meeli just ülemäära ei eruta. Õnneks seda on kuulda vaid kiirendamisel.

Siinkohal julgeksin küll soovitada, et igaüks, kel plaanis autot osta võiks Kia esindusest läbi astuda ja uut ProCeedi proovida.

Andrei Maljutin