Viie minuti test: Toyota Corolla

Toyota pakub juba ammusest ajast Corolla nimelist mudelit. Kui autodel on kombeks iga mudelipõlvkonnaga suuremaks kasvada siis uus Corolla on säilitanud oma suuruse ainult esigrill on kopsakamaks paisunud.

Uue Corolla julge disain on tõesti kena silmaga vaadata auto ei ole enam sugugi selline hall hiireke, mida võiks tavaliselt seda nime kuuldes arvata. Auto esituled on vaata, et nina keskele paigutatud embleemist peaaegu välja voolanud, kujult selliselt sihvakad ja moodustavad välisservast kihvakujulise vormi. Sinna juurde pikapoolne kapott ja massiivne esivõre. Viimase järgi võiks arvata, et kapoti all on midagi vihast millega poleks häbi kasvõi „Kiirete ja vihaste“ filmis osaleda. Samamoodi auto saba ja tagaluuki vaadates, mis on detailiderohkem ja annab aimu nii oma massiivsusest, kui voolujoonelisusest. Konkreetse auto musta värvi katuse ja punase alumise osaga paistab see tõepoolest väga noortepärane ja lahe.

Salong on oma väikeklassi autokohta üsna vinge, armatuurlaud on kergelt sülle kallutatud, paljud plastdetailid on asendatud pehme polstriga. Servadesse ja nurkadesse on lisatud õmbluseid ja ka kroomliiste. Kroomliistud aga on end täiendavalt ehtinud peenmustriga nagu damaskuse teras. Nagu kombeks pakutakse igale autole on tänapäeval kuhjaga lisavarustust ning Corolla pole siin mingiks erandiks. Siin tooksin aga välja mõnusa roolisoojendi ja esiklaasile kuvatava info, mis on sellisele väikesele autole igati väärt lisa.

Samuti on esiistmed üle prahi, pakkudes igast asendist tuge ja täpselt tagumikuga sobituv või siis minu tagumik sobitub hästi Corolla istmega. Küll aga ei saa sellega kiita tagumises reas sõitja. Tagaistmel pole vaata, et jalaruumi ollagi ja sisse istudes tuleb jälgida, et pead ära ei lööks, kuna katuseserv on pisut madalavõitu. Pakiruum mahutab see-eest terve poeskäigu jagu kraami, kuid põranda ja minu vahele jääb üsnagi lai tagumine stange, mis teeb kraami laadimise pisut ebamugavaks. Üsna kergelt võib püksid ära määrida.

Nagu iga autotootja tahab ka Toyota leida uusi kliente juba noorte seast, et inimene jääks margile lojaalseks. Toyota on oma uue Corollaga seda hästi teinud. Vähemalt välimuse poolelt. Kuid sõiduomadused ei kuulu küll kiirete ja vihaste saagasse. Uus Corolla kasutab hübriidtehnoloogiat ja see sobib pigem rahulikuks kulgemiseks linnatänavatel, kus sellega on ka mõnus sõita kuna, lühike teljevahe on eeliseks kitsastel parkimiskohtadel ja väikestel linnatänavatel. Samuti on ka väljavaade autost hea, A piilarid on silmadest kaugemal ega varja vaatevälja. Eestimaa teed ei ole küll ideaalselt siledad, kuid Corolla triigib väiksemad ebatasasused vägagi hästi välja. Vedrustus on pigem jäigapoolne. Maanteel jääb aga lühike teljevahe pigem miinuseks kuna autot vaja suhteliselt tihti rooliga korrigeerida.

Rahulikult sõites on mõnus jälgida millal mootor töötab ja millal mitte. Mootori käivitus ja suretus toimub nii vaikselt, et ei kõrv ega tagumik sellest aru ei saa, ainult silmaga võib seda infotabloolt jälgida. Käigukast on nagu elektriautol ülimõnus ja sujuv. Aga nagu eespool juba mainitud jääb maanteesõit ikkagi pigem rahulikupoolseks. Olgu kui suur tahes su saapanumber, millega gaasipedaali muljud, kuuled ikkagi vaid ainult vägevat mootori häält. Tahhomeeter tõuseb laksust 4-5 tuhandele pöördele, kuid tee mis tahad, kiirendusest jääb ikka puudu. Kiirus küll tõuseb aga oluline tunnetus, mis peaks tootma adrenaliini su verre, jääb olemata.

Meie eestlased olemegi oma loomult rahuliku olemusega ja me naudimegi ka roolis olles rahuliku sõitu, vaadates kuidas linnud laulavad ja tuul paitab teeäärseid puid. Uus Toyota Corolla on rahulikul tempol, ka lubatu piires sõites mõnusalt vaikne, ainult tuule ja rehvimüra võiks olla vähem. Fossiilset kütust põletavat mootorit kuuled vaid siis, kui tahad gaasipedaali põrandasse suruda. Kuigi uus Corolla on väljakutsuvalt ilus ja justkui võimekas on ta ikkagi väike linnaauto, millega saad sõitu nautides liigelda oma elu rahulikus rütmis.

Andri Maljutin