2,4 miljonit dollarit Ferrari prototüübi eest, millega ei tohi isegi poe ette sõita

Maranello insenerid loovad vahel asju, mis trotsivad kainet mõistust, kuid kollektsionääride rahakotid on veelgi müstilisemad. RM Sotheby’s oksjonil vahetas 2 425 000 dollari eest omanikku Ferrari LaFerrari prototüüp, millega liiklusesse ilmumine on seadusega keelatud. See konkreetne sõiduk on 55 000 kilomeetri vältel piinatud katselabor, mis peidab endas automaailma siseelundeid. Kui tavakodanik ostab sõiduki, et liikuda punktist A punkti B, siis selle tehingu osapooled ostsid õiguse omada killukest Ferrari piinlikult varjatud arendusprotsessist.

Erinevalt seeriaautost, kus hübriidsüsteem lisab särtsu ja keerukust, esindab see eksemplar tähisega Proto F150-P2 toorest jõudu ja tehnilist algfaasi. Ferrari testis selle masinaga veermiku ja kere vastupidavust, jättes hilisema elektrimootori kõrvale. Kapoti all möirgab 6,2-liitrine V12 mootor. Seeriaautol arendab see üksus 780 hobujõudu, kuid prototüübi täpne seadistus jääb Maranello arhiividesse. Unustage peen Alcantara ja Itaalia luksus. Salongist vaatavad vastu testseadmed, nupud, mida seeriaautolt ei leia, ja rooliratas, mis meenutab pigem lennuki kokpitti kui luksusautot. Auto kannab siiani kleepse, mis pidid arenduse ajal varjama kerejooni uudishimulike spioonifotograafide eest. Selle all peitub küll klassikaline Ferrari punane, kuid omanik ostis just selle pooliku ja salapärase välimuse.

Masinal puudub tüübikinnitus. See tähendab, et omanik saab autot imetleda vaid erateedel või garaažis, sest ametlikus registris sellele numbrimärki ei väljastata.

Majanduslikult tundub 2,4 miljonit dollarit auto eest, millega ei saa sõita, absurdne. Kuid Ferrari hierarhias on prototüübid haruldasemad kui piiratud seeria mudelid ise. Kui LaFerrari Aperta hinnad küündivad juba ligi 7 miljoni dollarini, siis see testauto osutub üsna soodsaks sissepääsuks kõige eksklusiivsemasse klubisse.

Kollektsionäärid ei ostnud siinkohal dünaamikat, vaid ajalugu. See prototüüp nägi kurja vaeva, et seeriatoode oleks täiuslik. Selle müüki võib pidada Ferrari poolt nutikaks lükkeks muuta arenduskulu, mis tavaliselt kirjutatakse korstnasse, miljonite pikkuseks tuluallikaks. See on luksusturu tipp, kus isegi inseneride poolt piinatud masin muutub vääriliseks varaks.

Tavainimese jaoks jääks selline investeering puhtaks sisekujunduselemendiks. Kuid kuna autot ei saa registrisse kanda, ei kehti sellele ka tavapärased maksud ega kohustuslik liikluskindlustus. Samas nõuab sellise kaliibriga auto kliimakontrolliga ruumi, kus õhuniiskus on timmitud täpselt nii, et isegi maskeeringmaha ei kooruks.

Selle tehinguga tõestas Ferrari taas, et nende märk muudab isegi pooleli jäänud töö kullaks. Masin, mis pole mõeldud sõitmiseks, leidis oma tee garaaži, kus tema ainsaks ülesandeks on kasvatada väärtust ja meenutada aegu, mil 12 silindrit oli ainus, mis luges.