Proovisõit - Dacia Duster

Võib ju vaielda, kas esimese Dacia Dusteri disain oli normaalne või ei, kuid masinal olid omad fännid täiesti olemas. Seda enam, et hinnad jäid tõepoolest soodsateks. Ning nüüd, kui turule on jõudnud teise põlvkonna masinad, siis võib julgelt nentida, et kõik on parem, nii välimus, kui tehnika, kui sõiduomadused, kuid hind on jätkuvalt Dusteri üks peamisi ligitõmbamise argumente. Samas, autole pakutakse nüüd uut ja võimsamat bensiinimootorit, mis tõstab küll auto hinda ümmarguselt poole võrra, kuid ka alla 16000 eurone hind 150 hobujõu eest jääb autoturul ikkagi üsna haruldaseks leiuks.

Kuigi teise põlvkonna Duster on täiesti uuesti kujustatud ning sel pole ühtki vana mudeliga sarnast keredetaili, siis esimese ropsuga peale vaadates ei tee uuel ja vanal suurt vahet midagi. Kui masinad kõrvuti seisma panna, siis jah, tõepoolest hakkavad silma iseloomuliku LED-signatuuriga rohkem äärtesse viidud esituled, suurem esivõre ja põrkeraud. Küljelt omakorda kõrgem aknajoon. Palju on disainerid panustanud Dusteri tagaossa – uued on tagaluuk aga mis veelgi tähtsam, tuled, mis minu arvates vanal põlvkonnal oli väga ebaõnnestunud ja jätsid sellise odava pooletoobise sõiduki mulje. Uuel on kõvasti rohkem stiili ja näeb kordades parem välja. Uus Duster on jätkuvalt robustne, kuid nüüd stiilselt robustne.

Interjööri hakati välja töötama puhtalt lehelt. Tuuleklaas lükati 10 sentimeetri võrra ette, kellad tõsteti 7 sentimeetri võrra kõrgemale, uued on rool, kliimaseadme nupud ning viimistlusmaterjalid. Üldmulje põhjal võib öelda, et rohkem on kroomi ja pehmemaid kohti. Reguleerida saab ka istmete kõrgust ning esimesed pakuvad täiesti arvestatavat küljetuge. Juhile pandi paremale poole kasutamiseks ka pisike käetugi. Täiendava isolatsiooni toimel vähenes müratase 20 – 50 protsenti.

Igasugust varustust aga lisandus kuhjaga: 360-kraadine kaamerasüsteem, mis iseenesest on väga mugav abiline maastikul, kiirustundlik roolivõimendi, automaatne tulede sisselülitamine, hädapidurdusabi jpms. Kerekonstruktsioon absorbeerib paremini energiat ning on nii sõitjaile, kui ka jalakäijaile ohutum. Mainigem siia lõppu, et turvapatju on 6.

Mootorivalikut on igale maitsele: 3 diislit, nüüd kolm bensiinimootorit ning LPG-versioon. Võimsused jäävad vahemikku 90 kuni 150 hobujõudu. Iseenesest pole võimsust küll palju, kuid tegelikkuses suudab Duster täiesti korralikku maastikusuutlikkust üles näidata. Seda on ka ehitusel arvestatud: 21 sentimeetrise kliirensiga auto pealesõidu-, tipu- ja mahasõidunurgad on vastavalt 30, 21 ja 34 kraadi. Nelikveolistel isenditel saab sillad lukku lüüa ja momenti jagatakse siis nende vahel täpselt pooleks. Ja tegelikult suudab auto siis seljatada lihtsast sopasest külavaheteest kaugelt rängemaid olusid. See pole veel sugugi kõik, nõlvalt laskumisabi toob alla ka sellistest kalletest, kus eelnevalt tuleb instruktoril juhti kõvasti veenda, et jah, see auto suudab ka siin edukalt hakkama saada. Tõsi, nelikveos kasutatakse siin eelmiselt põlvkonnalt juba tuntud elektrooniliselt juhitava siduriga lahendust. Aga kui arvestada, et Dusteri hinnad algavad 9900 eurost ja lõppevad 18590 juures, pisut lisavarustust ka veel juurde, siis tegelikult annab turult sellise võimekuse ja hinna suhtega autot tikutulega otsida. Dacia esindajad muidugi väidavad, et ei leiagi. Nende sõnul kuulub Duster hinna poolest B-, kuid suuruse poolest C-segmenti ning kõige õigem oleks seda võrrelda Toyota RAV4, Nissan Qashqai või Kia Sportagega.

Tavalisel linna- või maanteesõidul Duster midagi eriti ülevoolavat esile ei too, kuid sõit on rahuldavalt mugav, rool konkreetne ning ülemääraseid niginaid-naginaid kuskilt kuulda pole. Ka tuulemüra on suhteliselt olematu. Kui alla sebida veel vaiksed rehvid, siis tulemus on lausa suurepärane. Igasuguste mürade tasandamiseks paigaldati eelmise põlve isenditega võrreldes suuremad ja parema häälega kõlarid.

Niisiis. Dusteri eelis ja väga oluline eelis on hind. Ka Dacia inimeste endi sõnul on see olnud valiku esimene kriteerium ning kuigi uue masina kere on vanast jäigem, on Euro NCAP turvatestide eesmärgiks võetud kolm tärni viiest. Kõrgemale küündimine lisaks hinnale juba liiga palju ning tekiks vajadus juba veelgi enama varustuse järele, mis tõstaks hinda veelgi kõrgemale. Siis aga poleks Duster enam omas elemendis.

Lõpetuseks võib öelda, et Duster on väga äge auto. Temaga maastikul veedetud aeg jääb ilmselt pikemaks ajaks silme ette. Muide, lisavarustusena pakutakse mitmeid torusid ette ja külgedele, mis muudavad auto välimust paremaks. Samas, kui on palju mülgastes müttamist, tasub need tellimata jätta, sest autost väljudes määrivad need torud püksid kindlasti ära. Seda autot ostes tasub aga müügimeest tähelepanelikult kuulata, sest seal leidub mitmeid panipaiku üsnagi ebatraditsioonilistes kohtades, kuhu muidu ei teaks iialgi kiigata.

Mõned tähtsamad positsioonid tehniliste andmete tabelist: pikkus 4341, laius 1804, kõrgus 1693 ja telgede vahe 2674 millimeetrit. Pakiruumi 445 liitrit ning tagumiste istmete seljatuge alla käänates kuni 1478 liitrit. Ja veel üks huvitav pisidetail: kui pardakompuutri järgi enam kütust edasiliikumiseks ei ole, siis vähemalt 30 kilomeetrit saab veel julgelt maha sõita. Omal nahal katsetatud. Kindlasti tasuks proovimist 150-hobujõulise bensiinimootoriga versioon – ilmselt üks parimaid hinna ja kvaliteedi suhtega sõidukeid autoturul üldse.