Lamborghini Diablo 35: superauto, mis jäi ajast maha, kuid mitte ajaloost

35 aastat pärast oma debüüti jääb Lamborghini Diablo 1990. aastate vaimseks fossiiliks, ajastu sümboliks, mil kiirus, disain ja ego kõlasid valjemalt kui mis tahes keskkonnamure. Kuid erinevalt paljudest oma eakaaslastest pole Diablo vananenud, vaid muutunud müüdiks, mida isegi Lamborghini ise täna hoolikalt arhiveerib ja taaselustab.

Kui Countach oli 1980. aastate ülepaisutatud enesekindluse kehastus, siis Diablo sündis 1990. alguses juba teises maailmas: globaalse luksuse, korporatiivse kontrolli ja kasvava tehnoloogiamaagia ajastul. Projekti koodnimega 132 alustati 1985. aastal eesmärgiga ehitada “kõige kiirem auto maailmas”. Chrysler, kes vahepeal Lamborghini üle võttis, silus Itaalia disainerite brutaalset joonist, tulemus oli esmapilgul vähem hullumeelne, kuid siiski sama pretensioonikas: kääruksed, massiivne tagaosa ja salong, mis tahtis olla sama mugav kui hävitaja kokpit.

Kui auto 1990. aastal Monte Carlos avalikkuse ette toodi, oli see valmis kohe ajalooraamatutesse astuma. 5,7-liitrine V12, 492 hobujõudu ja tippkiirus üle 325 km/h, kõik see maailmas, kus Internet oli alles sõna inseneride keelepruugis. Diablo ei olnud lihtsalt kiire, ta oli ebaviisakas. Ja see sobis talle ideaalselt.

Lamborghini oli toona veel kaugel oma tänasest korporatiivsest läikest. Diablo oli toorest metallist ja mõnest süsinikdetailist kokku keevitatud metsik loom, mille tehniline täpsus ei tulnud mitte Audi laboritest, vaid vana kooli käsitööliste rütmist. Samas oli see esimene Lamborghini, kus võis tunda mingitki mugavust: elektriaknad, reguleeritavad istmed, isegi Alpine’i helisüsteem – luksus, mis ei kõlanud nagu naljakas lisand, vaid reaalne areng.

1993. aasta Diablo VT lisas sellele veel ühe šoki: nelikveo. Tol ajal ketserlik mõte superautole, kuid Lamborghini tegi sellest hiljem oma V12-mudelite standardi. Sama kümnendi jooksul sündisid ka SE30, Jota ja VT Roadster, kõik oma aja popkultuuri trofeed.

Audi sisenemine 1998. aastal tõi Diablosse lõpuks saksapärase ratsionaalsuse: fikseeritud esituled, ABS, ja 6-liitrine V12. See oli lõpu algus, aga ka uue ajastu algus. Donckerwolke disainitud 6.0 SE tähistas üleminekut uuele Lamborghinile – sellele, mis hakkas mõtlema rohkem brändiväärtusele kui hullumeelsusele.

Diablo ei jäänud ainult asfaldile. Ta vilksatas filmides, muusikavideotes ja reklaamides: Dumb and Dumber, Die Another Day, Jamiroquai “Cosmic Girl”. See oli aeg, mil punane superauto tähendas midagi enamat kui lihtsalt jõudlust, see oli avaldus, et maailm kuulub sellele, kes ei pea arvestama. Diablo kuulus Mike Tysonile, Nicolas Cage’ile ja Jay Lenole, mitte inimestele, kes mõtlesid kütusekulu peale.

Tänaseks on Diablot müüdud vaid 2903 eksemplari, kuid igaüks neist on saanud kultusobjektiks. Lamborghini Polo Storico teenib nüüd hästi nende pealt, kes soovivad oma 1990. aastate ego taastada “autentse sertifikaadiga”. Diablo SE30 ja GT mudelite hinnad on oksjonitel tõusnud absurdsete numbriteni, kuid see on paratamatu: legendid ei devalveeru, need lihtsalt kallinevad.

Kui Diablo tootmine 2001. aastal lõpetati, ei lõppenud mitte peatükk, vaid terve ajastu. Ta oli viimane “puhas” Lamborghini enne Audi kontrollitud täiuslikkust, enne seda, kui hullumeelsus muutus turunduslikuks narratiiviks.

35 aastat hiljem on Diablo jäänud täpselt sinna, kuhu ta peab: pooleldi muuseumisse, pooleldi mütoloogiasse. Auto, mis oli liiga vali, liiga kiire ja liiga siiras, et sobituda tänasesse elektrifitseeritud maailma. Just seepärast on ta endiselt ihaldusväärne.