• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 
• 

Dongfeng Box näitab, et soodne elektriauto ei pea ilmtingimata olema karistus

Kuigi Dongfeng pole mingi eilne tulija, siis Euroopas käitub ta meelega nagu värske ja näljane uustulnuk. Tegemist on kontserniga, millel on koduturul kaalu rohkem kui mõnel Euroopa tootjal terve sajandi jooksul kogunenud. Box, koduturul Hiinas nimega Nammi 01, on selle strateegia kõige selgem ja ausam ilming. Väike auto, mõeldud linnasõiduks, hinnasildiga, mis ei sunni pangakontot halvale teele. Pikkust veidi üle nelja meetri, ehk enam-vähem paras mahtumaks Euroopa vanalinnade tänavatele, parkimismajade närviliste rampide vahele ja keskmise pere eelarvesse.

Euroopasse jõudis Box ajal, mil jutt elektriautodest muutus juba veidi väsitavaks. Ühed lubavad revolutsiooni, teised kliimaneutraalsust ja kolmandad lihtsalt uut kuumakse šokki. Dongfeng tuli ja tegi midagi märksa proosalisemat. Ta pani kokku auto, mille eesmärk ei ole maailma päästa, vaid omaniku igapäev ära teha. Ilma moraliseerimiseta ja ilma ülepingutatud futurismita. Ja Boxi Euroopa eelmisel aastal Torinos korraldatud debüüt polnud samuti juhuslik. Itaalia on koht, kus disaini ja hinna suhe loeb rohkem kui PowerPointi slaidid ning kus linnasõidu loogika on karm ja aus.

Dongfeng räägib ausalt, et Box peab konkureerima nii tavamarkide kui ka premium-klassi alumise otsaga. See kõlab esialgu nagu bravuurikas pressiteate lause aga paberit vaadates ja autot silmitsedes ei tundu see sugugi naeruväärne. Pigem meenutab see olukorda, kus taskukohane espresso rikub ära inimese, kes on aastaid joonud lahjat kontorikohvi ja maksnud selle eest rohkem, kui tahaks tunnistada.

See mudel püüab olla tööriist, mis on lihvitud piisavalt, et seda tahaks kasutada ka siis, kui sa ei ole Hiina autode suurim fänn. Ja just seetõttu väärib ta põhjalikku ja ausat arvamuslugu. Sest mõnikord on kõige huvitavamad autod need, mis ei ürita sulle muljet avaldada, vaid panevad sind vaikselt ümber hindama kogu senise arusaama sellest, mida üks väike elektriauto üldse olema peab.

Dongfeng Box ütleb, et elekter ei pea olema ei püha lehm ega ka mitte pankrotiavaldus. Ning just see hoiak ongi põhjus, miks Dongfeng Boxi ei saa käsitleda järjekordse anonüümse Hiina elektrikarbi või Exceli tabelist sündinud hinnaprojektina.

See näeb välja nagu auto, mis on teadlikult otsustanud olla meeldiv. Mitte agressiivne, mitte sportlikult üle pingutatud, vaid lihtsalt sümpaatne. Tänapäeva linnaliikluses, kus pooled uued autod näevad välja nagu vihased köögitehnika prototüübid, on see juba omaette statement. Box on väike, kõrge ja kandiline ning jah, nimi ei ole siin turundusosakonna luuleõhtu tulemus. See ongi karp. Aga selline karp, millele on nurkade lihvimiseks kulutatud rohkem aega kui keskmise Euroopa elektriauto puhul tervele disainiprotsessile.

Proportsioonid töötavad Boxi kasuks üllatavalt hästi. 4,03 meetrit pikkust tähendab, et ta ei tundu tänaval mänguautona, kuid ei muutu ka parkimismajas liiga suureks. 1,81 meetrit laiust on aga number, mis paneb kulmu kergitama. See on laiem kui mõni klass suurem elektriauto ning annab Boxile veidi bulldogiliku hoiakuga välisilme. Auto seisab laialt, kindlalt ja näeb välja, nagu tal oleks rohkem enesekindlust kui hinnasilt lubaks eeldada. Samas tähendab see ka, et kitsastes Euroopa parkimismajades tuleb peegleid kohelda lugupidamisega, sest need ulatuvad kaugele ja arhitektuur teatavasti ei hooli kaastundest.

Selgelt mänguline disainikeel, kuid mitte lapsik. Ümarad nurgad ja voolavad pinnad teevad oma töö ning pehmendavad kuubikukujulist põhivormi nii, et tulemus ei mõju tarbeesemena. Küljepaneelid pole mitte lihtsalt siledad plekid ning annavad autole rohkem iseloomu, kui selles hinnaklassis tavaliselt kohtab. Kahetoonilised värvilahendused töötavad Boxi puhul eriti hästi. Valge katus ja kontrastne kerevärv annavad autole visuaalset kergust ning väikese moekuse, mis meenutab pigem disainitoodet kui odavat elektrisõidukit.

Valguslahendused on selgelt üks Boxi tugevusi. Esi- ja tagatuled kujundati meeldejäävateks. Mitte seetõttu, et nad oleksid tehniliselt revolutsioonilised, vaid, et neil on iseloomu. Siin võib tõesti leida sugulust Mini ja Smarti maailmaga, kus väike auto ei häbene olla natuke lõbus. Box ei ürita kedagi hirmutada ega domineerida. Ta tahab meeldida ja teeb seda päris edukalt.

Detailid on need, mis reedavad, et keegi on selle auto juures päriselt pingutanud. Uste sisse uputatud lingid mõjuvad soliidselt ning raamideta aknad on selles klassis peaaegu bravuur. See on lahendus, mida kohtab pigem kupeedel ja imagomudelitel, mitte igapäevases linnasõidukis. Just sellised nüansid tekitavad tunde, et Box ei ole tehtud ainult hinnatabeli täitmiseks, vaid ka väikese edevuse pärast.

Külgvaates võib tähelepanelikum vaataja leida tuttavaid jooni teiste mudelitega. C-piilar viitab kergelt Renault Capturile, kuid ei mõju plagiaadina. Pigem on see tuttavlikkus, mis aitab Boxil Euroopa silmale paremini sobituda. Rattad nihutati nurkadesse, üleulatuvad osad on lühikesed ja need annavad autole jõulisema hoiaku ning parandavad ka praktilist ruumikust. Kõrge katus ja püstine tagaosa ei püüa purustada õhutakistuse rekordeid, kuid Box eelistab ruumi ja kasutusmugavust voolujoonelisele ilule ning see on linnaauto puhul igati mõistlik lahendus.

Esi- ja tagaosa kujundati samuti piisava enesekindlusega. Suletud esivõre futuristlik muster vihjab viisakalt elektrilisele autole. Tagaosa laiade LED-tulede ja sportliku spoileri kooslus annab noorusliku ja veidi ulaka ilme, mis sobib Boxi üldise karakteriga hästi kokku.

Dongfengi uksest sisse istudes tekib hetkeks kerge kahtlus, see ei ole see koht, kus ootad end leidvat 25 000 euro kandis hinnastatud Hiina linnaelektrikas. Pigem tekib tunne, nagu oleks keegi Exceli tabeli asemel lauale toonud inspiratsioonikaardi ja öelnud, et teeme ühe väikese auto, mis ei peaks oma hinda häbenema. Salong tervitab pehme, rahuliku ja ootamatult viisaka atmosfääriga. Suhteliselt lage ja lakooniline, kuid avar ja täitsa hea.

Boxi sisekujunduse suurimaks üllatajaks võib pidada armatuurlauda. Tepitud, nahka meenutav pind koos korralike õmblustega näeb välja nagu midagi, mis on kogemata eksinud siia mõnest oluliselt kallimast segmendist. Dekoratiivsed nahkrihmad armatuuril teevad Boxist midagi enamat kui järjekordse anonüümse elektriauto. See on disain, millel on nägu ja veidi ka iseloomu.

Jah, kui hakata näpuga järge ajama, siis leiab ka kõvemat plastikut ustel ja armatuuri alumistes osades. See on koht, kus hinnapiir annab endast märku. Aga oluline on tunnetuslik tervik ja see on siin ausalt öeldes parem kui paljudel Euroopa konkurentidel. Midagi ei logise, midagi ei tundu odav ega ajutine. See on salong, kus ei teki soovi kohe õigustada oma valikut lausega, et no vähemalt oli odav.

Värvilahendused on Dongfengi poolt otsustavalt ette ära tehtud. Individualismi siin liigselt ei harrastata, sellega, mis pakutakse, tuleb leppida. Kui valid erksa keretooni, siis saad ka salongi, mis seda peegeldab. Aktsentvärvid, istmepolster ja üldine meeleolu on omavahel kooskõlas ning tulemus jätab mulje, et keegi on mõelnud kogu tervikule, mitte lihtsalt osadele.

Istmed on Boxi tugev külg. Ees on ruumi rohkem, kui silm lubab arvata, ning lai kere teeb siin oma töö. Juhiiste on elektriline, soojendusega ja isegi ventileeritav. Väikeauto kontekstis on see peaaegu narr luksus. Kaasreisija peab leppima käsitsi reguleerimisega aga see tundub pigem õiglane karistus selle eest, et ta rooli ei hoia. Tagaistmel on samuti meeldivalt ruumi. Kaks täiskasvanut mahuvad sinna probleemideta ja ka jalaruumi jagub rohkem, kui enamikus B segmendi autodes. Küll aga on istmepadi lühike ja pikematel reisidel võivad pikemate jalgadega reisijad seda tunda. Linnasõitude jaoks on see aga täiesti aktsepteeritav kompromiss.

Pakiruum jääb klassile kohaselt tillukeseks, kuigi 325 liitrit ruumi väikeses elektrilises luukpäras pole sugugi iseenesestmõistetav. Seljatugede allaklappimisel kasvab maht märgatavalt, kuid siin tuleb mängu Boxi praktiline, mitte modulaarne mõtteviis. Tagaistmete seljatoed käivad alla ühe tükina ja tekib aste. See ei ole kolimismeistrite unistus, kuid nädalavahetuse toidukottide jaoks täiesti piisav.

Turundusosakond tuli siin välja ka väikese trikiga, kuidas ruumikust veel rõhutada. Esiistmeid saab täielikult alla klappida, moodustades justkui voodi. Paberil kõlab see suurepäraselt. Tegelikkuses sobib see pigem pikemate esemete veoks või väga optimistlikuks uinakuks. Täiskasvanu jaoks jääb see lahendus pigem teoreetiliseks aga idee ise näitab, et keegi on proovinud mõelda kastist väljapoole. Või antud juhul kasti sisse.

Tehnoloogia poolelt on Box segu julgusest ja kummalistest kompromissidest. Juhi ees on väike digitaalne näidik, mis teeb oma töö ära, kuid ei püüa kedagi vaimustada. Pilgud tõmbab endale keskne 12,5 tolline ekraan, mille graafiline lahendus meenutab rohkem elutuba kui auto menüüd. Virtuaalne diivan, lamp ja laual lösutav kassipoeg on armas, naljakas ja esimesel hetkel isegi originaalne. Pikemas perspektiivis võib see mõjuda mõnele eurooplasele liigse mängulisusena, aga vähemalt ei saa öelda, et see oleks igav.

Funktsionaalsus jääb aga disainile veidi alla. Menüüd on lihtsad, seadistusvõimalusi pigem napilt. Android Auto ja Apple CarPlay olemasolu on pigem lubadus kui täiuslik lahendus, sest see eeldab pidevalt aktiivset telefoni. See töötab aga mitte elegantselt. Energiainfo on peidetud sügavale menüüdesse ja aku protsendi nägemine nõuab rohkem klõpse, kui elektriauto puhul mõistlik oleks.

Praktilisi lahendusi leidub siiski ohtralt. Kindalaegas avaneb sahtlina ja toimib väikese riiulina, kesklaegas on mahukas ning telefonile nähti ette juhtmevaba laadija. Viimane kipub küll aeg ajalt jonni ajama ja telefoni kuumaks kütma, mis reedab, et tarkvara ja jahutus vajavad veel lihvi. Need on tüüpilised lastehaigused, mitte konstruktiivsed vead.

Juhiabisüsteemide osas on Box üllatavalt helde. Standardvarustuses leidub sisuliselt kõik, mida tänapäeval ühelt moodsalt autolt oodatakse, sealhulgas adaptiivne püsikiirusehoidja ja 360 kraadi kaamera. Parkimine muutub sellega peaaegu liiga lihtsaks, eriti linnas, kus Box end kõige kodusemalt tunneb. Ambiente valgustus lisab õhtuti hubasust ja võimaldab salongil võtta sisse meeleolu, mida sa parasjagu tahad. Või vähemalt seda, mida turundusosakond on poeetiliselt nimetanud.

Linnaliiklusesse sukeldudes saab üsna kiiresti selgeks, et see auto pole loodud kellelegi mulje avaldama, küll aga elu lihtsamaks tegema. Ja teeb seda päris veenvalt. Vedrustus häälestati pehmemale poolele, sellisele, mida Euroopa tootjad kipuvad nimetama kompromissiks aga mille hiinlased otsustasid lihtsalt mugavaks teha. Auklik asfalt, trammirööpad ja lamavad politseinikud kaovad Boxi all ära nagu triikraua alt. Auto ei põruta, ei raputa ega sunni reisijaid hambaid kokku suruma. Pigem tekib tunne, et keegi on salaja pannud selle väikese elektrika alla suure auto vedrustuse.

Salongis valitseb vaikus, mis on selle klassi ja hinnataseme juures meeldiv üllatus. Rehvimüra ja tuulekohin said hästi summutatud ning isegi ebatasasel teel ei hakka miski närviliselt kaasa kolisema. Kõrge istumisasend, peaaegu väikese crossoveri moodi, teeb linnas manööverdamise lihtsaks ja üle kapoti vaatamise loomulikuks. Sisse ja välja astumine on mugav ning Box sobib hästi ka neile, kellele madalasse autosse kukkumine ei paku just erilist rõõmu. Rool saab reguleerida vaid kõrguses, mitte sügavuses, mis on väike miinus, kuid keskmise kasvuga juhil ei tohiks sobiva asendi leidmisega probleeme tekkida.

Mootori osas on Dongfeng olnud aus. Kapoti all on 70 kilovatti ja 160 njuutonmeetrit, mis kõlab tänapäeva elektriautode maailmas pigem tagasihoidlikult. See ei ole sprinter ega liiklusfooride kuningas, vaid rahulik kulgeja. Kohalt minek on sujuv, moment on kohe olemas ja linnakiirustel kulgeb Box täiesti pingevabalt. Foorist saab minema ilma draamata ja 50 kilomeetrini tunnis jõuab auto probleemideta. Seal, kus elektriauto tavaliselt särab, on ka Box oma elemendis.

Maanteel ja möödasõitudel tuleb aga arvestada reaalsusega. 95 hobust ja umbes 1300 kilogrammi tähendavad, et möödasõitu ei tasu alustada hetkeimpulsi ajel. Tippkiirus 140 kilomeetrit tunnis on piisav aga sellest edasi Box ei lähe ja ei püüagi minna. Kolm sõidurežiimi on olemas, kuid nendevaheline erinevus on pigem tunnetuslik kui dramaatiline. Sport režiimis reageerib gaas veidi kiiremini, kuid see ei muuda Boxi järsku sportlikuks. Pigem on tunne, et mootorit hoitakse teadlikult tagasi säilitamaks sujuvus ja ökonoomsus. See võib mõnele tunduda igav aga samas on see väga kooskõlas auto olemusega. Hea uudis on see, et tarkvara kaudu on võimalik reageerimist tulevikus muuta, kui tootja otsustab Euroopa turu tagasisidet tõsisemalt kuulata.

Kurvilisel teel meenutab Box pigem mugavat diivanit kui sportlikku tooli. Kere kaldub kurvides märgatavalt ja rool ei paku teravat tagasisidet. Kui hakata teda provotseerima, annab ta üsna varakult märku, et see pole tema mängumaa. Esirehvid kaotavad haarduvuse kiiremini, kui tahaks ning elektroonika sekkub üsna usinalt. Igapäevases rahulikus sõidus pole see probleem, aga kui plaanid ringteid sportlikus võtmes läbida, siis pole Box sinu relv.

Akutehnika osas on Box praktiline ja mõistlik. LFP akupakk ei paku küll kergust ega eksootikat, kuid annab vastutasuks vastupidavuse ja stabiilsuse. Reaalne sõiduulatus jääb igapäevases kasutuses umbes 250 kilomeetri kanti, mis on sellise auto ja aku kohta täiesti mõistlik. Linnas võib rahuliku jalaga sõites näha ka üle 300 kilomeetri numbreid, talvel ja kiirteel aga tasub arvestada pigem 200 kilomeetriga. Energiatarve püsib normaalne, Box pole tüütu energianõudja.

Laadimine on lihtne ja loogiline. Kodus või avalikus AC punktis täitub aku üleöö, kiirlaadijas saab umbes poole tunniga suure osa sõiduulatusest tagasi. Maksimaalne laadimisvõimsus ei tee temast rekordipurustajat, kuid on piisav, et Box ei muutuks linnavälisel teekonnal tüütuks. Lisaks on olemas V2L funktsioon, mis teeb Boxist vajadusel liikleva elektrijaama. See on üks neist funktsioonidest, mida enamik inimesi ei kasuta iga päev, aga kui vaja, siis on väga hea, et see olemas on.

Turvalisus on selle auto juures nagu see sõber, kes kannab rattakiivrit ka duši all aga jätab koduukse vahel lukku panemata. Ühest küljest on auto elektroonikat täis nagu jõulupuu, mis sai liiga palju patareisid. Teisest küljest näitas Euro NCAP väga kainelt, et päris avarii ei ole koht, kus tahaks „peaaegu” lahendusi.

Alustame heast, sest seda on siin kamaluga. Box on aktiivturvalisuse mõttes tubli. Avarii ennetamise arsenalis leidub automaatpidurdus, sõidurajas püsimise tugi, kohanduv püsikiirusehoidja, liiklusmärkide ja kiiruse jälgimine ning terve rida muid juhiabisid, mis teevad linnasõidu lihtsamaks ja närvilise juhi natuke viisakamaks. Euro NCAP enda lehel on turva ja abisüsteemide nimekiri pikk, sisuliselt selles hinnaklassis ootamatult pikk kusjuures auto tänitab pidevalt juhi kallal nagu kuri ämm. Miski pole piisavalt hea, kord sa ei vaata õiges suunas, kord pole kiirus see, mis peaks ja lisaks veel sada muud häda. Seda kõike saab menüüst välja lülitada, kuid oled nädalalalõpu šopingul ning hüppad ühest poest sisse ja teisest välja, siis see muutub kiiresti jube tüütuks. Jääbki järele kaks varianti: kas kannatada hambaid kiristades ära või muutud ideaalseks liiklejaks, kes kõigile ülejäänutele jalgu jääb.

Euro NCAP testides sai Box kokku 3 tärni. See pole loomulikult katastroof aga tänapäeva turul ei ole see ka miski, millega uhkustada. Suurim murekoht oli kere struktuurne käitumine laupkokkupõrkes. Pärast testi leiti, et mitmed punktkeevitused A piilaris olid järele andnud ja see vähendas kerestruktuuri võimet edasist koormust taluda. Lihtsamalt öeldes, turvapuur käitus nii, nagu ta ei tohiks käituda. Euro NCAP rõhutas ka, et kui punktkeevitused avariis alla annavad, võib struktuur kaotada terviklikkust, suureneb deformeerumise risk salongi ümber ja väheneb kaitse reisijatele.

Sinna otsa tuli veel üks ebameeldiv detail: juhi turvapadja käitumine. Euro NCAP pressimaterjalide ja kokkuvõtete järgi oli mure turvapadja toimimises, mis omakorda lubas juhi kohale asetatud mannekeeni peal rooliga kontakti saada. Ja kui juba sellised asjad protokollis kirjas on, siis see ei ole enam „foorumis keegi ütles”, vaid päris punane marker.

Lisaks on üks asi, mis kõlab väiksena, kuni sa mõtled sellele päriselus. Testides toodi välja, et pärast avariid ei avanenud auto uste lukustus automaatselt. Päästjatele ja pealtnägijatele tähendab see rohkem aega, rohkem riski ja rohkem jõumeetodeid. Ning Euro NCAP tõi eraldi välja ka keskse turvapadja puudumise eesistujate vahel, mis vähendab kaitset olukordades, kus reisijad võivad külglöögis üksteisega kokku põrgata.

Mis on selle kõige mõte ostja vaates? Linnaoludes, kus kiirused on madalamad ja Boxi aktiivsed abid vähendavad plekimõlkide tõenäosust, on ta oma elemendis. Aga kui sinu maailmas tähendab linnaauto ka regulaarset maanteed ja kehva ilma, siis see 3 tärni ei ole enam statistika, vaid päris argument. Euro NCAP ise ütleb sisuliselt sama. See on probleem, mis tuleb konkurentidega sammu pidamiseks ära lahendada.

Lühidalt. Box on ohutuse mõttes poolel teel. Aktiivturvalisus on tugev, 7 turvapatja: ees kaks, külgedel kaks, turvakardinad akende kohal ja juhi põlvepadi – standardne komplekt väikeauto kohta, samas passiivne pool vajab selgelt inseneride teist ringi ja mitte ainult kosmeetilist. Ning kui Dongfeng tahab Euroopas pikalt mängida, siis järgmine versioon peab olema sama julge hinnas aga palju julgem keevitustes.

Samas pole Box ka mingi prestiižiprojekt või tehnoloogiline jõudemonstratsioon ega ka sportliku elektrituleviku kuulutaja. Ta on hoopis midagi märksa pragmaatilisemat ja seetõttu ka veidi ohtlikumat. Kuid ikkagi hästi läbi mõeldud linnasõiduk, mis küsib täiesti õigustatud küsimuse. Miks me oleme harjunud maksma väikese elektriauto eest nii palju, kui tegelikult ei pea?

Boxi suurim tugevus on see, kui palju ta pakub. Ruumikus on klassi tippude hulgas, istumisasend mugav, salong vaikne ja varustustase üllatavalt rikkalik. Ventileeritav juhiiste, 360 kraadi kaamera, adaptiivne püsikiirusehoidja ja hulk juhiabisid ei ole enam ainult kallimate autode privileeg. Disain on silma jäämiseks piisavalt julge ja maitsekas, et mitte tüütuks muutuda. Ning see kõik tuleb hinnaga, mis paneb nii mõnegi Euroopa tootja ebamugavalt toolil nihelema.

Linnasõidu poolest on ta pehme, vaikne ja pingevaba. Maanteel rahulik ja etteaimatav. Kurvilistel teedel annab ta varakult märku, et sportlikkus ei kuulu tema tööülesannete hulka. Aga ausalt öeldes, kas see ongi see, mida keegi temalt ootab? Box on loodud igapäevaseks kulgemiseks ja selles rollis teeb ta oma töö hästi.

Kompromissid on olemas ja neid ei maksa ilustada. Multimeediasüsteem vajab Euroopa mõistes küpsemist ja tarkvaralist lihvi. Telefonipeegeldus on kohmakas ning info kuvamine kohati ebaloogiline. Passiivne turvalisus on hetkel kõige tõsisem küsimärk. Euro NCAP kolm tärni ei ole tulemus, millega rahul olla, ning see on koht, kus Dongfeng peab järgmistes uuendustes tegutsema otsustavalt ja kiiresti.

Aga kontekst loeb. Tegemist on esimese laine mudeliga, uue tulijaga ja täiesti uue hinnastrateegiaga. Sellised autod tulevadki turule natuke karustena. Oluline on, kas tootja kuulab tagasisidet ja reageerib. Kui Dongfeng suudab ohutuse ja tarkvara poolel järele aidata, siis on Boxil olemas kõik eeldused saada millekski enamaks kui lihtsalt huvitavaks katseks. Ta pole täiuslik aga oma hinna kohta läbimõeldud ja üllatavalt küps. Ning see teeb temast ühe huvitava uue tulija elektriautode maastikul.