Fiat ja elektriautod: viiskümmend aastat katseid, vahelejätmisi ja hilinenud avastusi

Kui tänane Fiat uhkustab oma “uuendusliku ja radikaalse” elektriautode valikuga, tasub meenutada, et Itaalias hakati elektrilist linnasõidukit kavandama juba 1972. aastal. Paraku jäi tollane X1/23 vaid üheks järjekordseks muuseumieksponaadiks margi pikas ja kohmakas elektrifitseerimise loos.

X1/23 oli väiksem kui Fiat 500, ent oma ajastu kohta üllatavalt arukas: Michelotti disainitud kaks kohta, 13,5-hobujõuline elektrimootor ja 80 km sõiduulatus. See oli sobilik sõiduk tiheda liiklusega Euroopa linnadesse, kui Fiat ainult oleks viitsinud selle tootmisesse tuua. Ei viitsinud.

Aastaks 1976 prooviti sama trikki Fiat 126 Vettura Urbana nimelise katsega. Tulemuseks oli järjekordne prototüüp, mis demonstreeris küll libisevaid uksi ja kompaktset lahendust neljale reisijale, aga mida taas ei järgnenud seeriatootmine. Fiat jäi oma elektriliste püüdlustega tublisti alla Jaapani või isegi prantslaste samade aastate initsiatiividele.

Alles 1990. aastatel hakkasid Fiat Elettra nime all ringlema esimesed elektrilised Pandad, Cinquecentod ja Seicentod. Need olid tehniliselt tagasihoidlikud, rasked, ja laetud pliiakudega, aga siiski neid müüdi. Samuti jõudis avalikkuseni mitmeid kontseptsioone, nagu Fiat Downtown (1993), mille keskel asuv rool, alumiiniumraam ja plastpaneelid kõlasid tänase mõistes nagu startupi unenägu. Ka see jäi muidugi ainult näitusesaalide dekoratsiooniks.

Viimase kümnendi jooksul on Fiat hakanud oma päriselt müüdavaid elektriautosid tootma. Fiat 500e on Euroopas edukas tänu disainile ja soodsa hinnaga versioonidele, kuigi sõiduulatus jääb paljude konkurentide varju. Uus Grande Panda elektriline versioon püüab mängida sama odava linnaauto kaarti, ent 25 000 euro eest pakutav 44 kWh aku ja 320 km lubatud sõiduulatus ei paku midagi, mida Dacia Spring või Renault Twingo samas hinnaklassis ei suudaks.

Ka Fiat 600e, mis positsioneeritakse praktilise ja “kõigeks valmis” B-segmendi universaalina, ei ületa oma 400 km kombineeritud (ja 600 km linnasõidu) autonoomiaga teiste Euroopa tootjate pakkumisi. 156 hobujõudu ja 9 sekundiline kiirendus 0–100 km/h on piisav, aga kaugel märkimisväärsest.

Fiat’i hiljutine areng elektriautode valdkonnas tundub pigem ajutise innustumise kui järjekindla visiooni tulemusena. Viiekümne aasta pikkune teekond X1/23-st kuni Grande Panda Electricuni näitab, et elektrifitseerimine polnud kunagi Fiatile prioriteet, vaid sundus. Ja sunnil, nagu teada, ei sünni harilikult midagi säravat.