Reklaam

Giugiaro muutis tillukese Fiat Topolino kaheks pööraseks ideeautoks

Top. L 1/3
Täisekraani pilt 1/3
Fabrizio Giugiaro ja Lapo Elkann võtsid Fiat Topolino ning tegid sellest kaks täiesti erinevat one-off'i. Top. L muudab tillukese Fiati sportlikuks speedster'iks, Top. J surub alla kolme meetri pikkusesse autosse aga neli istekohta.
Reklaam

GFG Style esitles mõlemat autot 11. septembril Torino autonäitusel. Tegemist pole tulevaste seeriamudelitega, vaid disainiharjutustega, mille eesmärk on näidata, kui kaugele saab Topolino lihtsat põhiideed venitada.

Top. L teeb Topolinost miniatuurse speedster'i

Top. L on kaheistmeline, täielikult avatud ja teadlikult minimalistlik. Inspiratsiooni otsisid Giugiaro ja Elkann legendaarsete sportautode maailmast, sealhulgas James Deani Porsche 550 Spyderist „Little Bastard”.

GFG Style rõhutab, et tegemist pole otsese kujundusliku koopiaga. Eesmärk oli tabada sama mässumeelset suhtumist.

Kere sai mati akvamariinitooni, salongis kasutavad disainerid sama värvi nahka ja Alcantara detaile. Tulemus mängib klassikalise speedster'i proportsioonidega, kuid teeb seda ühe Euroopa kõige tagasihoidlikuma linnasõiduki mõõtkavas.

Top. J mahutab neli inimest

Top. J on veel kummalisem. GFG Style paigutas autosse neli inimest seljad vastamisi. Tavapärase katuse asemel kaitseb sõitjaid vihma ja päikese eest tekstiilist varikatus.

Sinise ja rohelise värvikombinatsiooni inspiratsioon pärineb Gianni Agnellile kuulunud 1950. aastate Ferrari 166 MM-ist. Ühtlasi viitab lahendus Umberto Agnellile, kes armastas oma autosid sinistes ja rohelistes toonides detailidega isikupärastada.

Salongis kombineerib GFG Style froteekangast ja nahka. Top. J pole seega katse Topolinost lihtsalt rohkem istekohti välja pigistada, vaid teadlikult ekstravagantne disainiobjekt.

Hobujõud pole seekord asja mõte

Kõige olulisem detail peitub hoopis selles, mida GFG Style ei avaldanud. Pressiteates pole Top. L-i ega Top. J-i mootori võimsust, aku mahtu, sõiduulatust ega tippkiirust.

See sobib projekti ideega. Giugiaro ja Elkann ütlevad otseselt, et auto emotsionaalsus ei sõltu hobujõududest, hinnast ega suurusest. Nad valisid esimeseks ühisprojektiks Topolino just seetõttu, et mitte alustada võimsa ja kättesaamatu autoga.

Euroopa kontekstis ongi need kaks autot huvitavamad disaini kui tehnika pärast. Üks muudab elementaarse linnasõiduki eksootilise auto laadseks mänguasjaks, teine katsetab, kui palju kasutusvõimalusi mahub alla kolme meetri pikkusesse keresse.