Hiina muudab kurssi: elektriautode karm konkurents sunnib valitsust plaane muutma
Hiina valitsus tõmbas oma majanduskursi uuesti joonlauale, sest elektriautode turg kasvas liiga kiiresti ja liiga tihedaks. Uus viieaastakuplaan, mis hõlmab aastaid 2026–2030, ei loe elektrisõidukeid enam strateegilisteks arengusuundadeks. Esimest korda üle kümne aasta jäeti see varem üliprioriteetne sektor valitsuse põhifookusest välja.
Kui veel mõni aasta tagasi jagati elektriautode tootjatele miljardeid dollareid toetusi ja subsiidiume, siis nüüdseks on turg muutunud küllastunuks. Hiinast kujunes maailma suurim elektrisõidukite turg, kuid samaaegselt ka kõige karmim lahinguväli. Sadu tootjaid püüavad üksteist hinnasõjas üle trumbata, kasumimarginaalid sulavad ja paljud väiksemad ettevõtted kukuvad lihtsalt konkurentsist välja.
Nüüd näeb Peking selles mitte enam strateegilist võimalust, vaid süsteemset riski. Kui iga nurga peal valmib uus elektriauto, kuid ostjaid napib, hakkab kogu sektor iseenda allamäge veerema. Seetõttu otsustas riik fookuse ümber suunata valdkondadele, kus arenguruumi veel on, näiteks kõrgtehnoloogilisele tootmisele, tehisintellektile ja uutele materjalidele.
Elektriautod jäävad, ent toetus väheneb
See ei tähenda, et elektrisõidukid kaotaksid Hiinas tähtsuse. Pigem peavad tootjad nüüd ise hakkama saama ilma varasema riikliku turvapadjata. Hiina suurtootjad nagu BYD ja Nio seisavad silmitsi vajadusega tõestada, et suudavad kasvada ilma toetusteta ning säilitada maailmaturul konkurentsieelised.
Välismaised tegijad, sealhulgas Tesla, peavad samuti kohanema. Subsiidiumide vähenemine ja karmim siseturul konkurents võivad muuta Hiina vähem atraktiivseks kasvukohaks, kuigi see jääb endiselt globaalseks keskuseks elektriautode tootmises.
Hiina samm näitab, kuidas kiiresti küpsenud turg sunnib riiki muutma oma arengumõtteviisi. Elektriautod ei vaja enam lapsehoidjat, vaid turumajanduse külma dušši. Peking liigub nüüd valdkondade poole, kus kasvu ei mõõdeta enam müüdud akupakettides, vaid tehnoloogilises läbimurdmises. Võib öelda, et riik võtab omaenda edu tulemusena hoogu maha, et järgmine hüpe tuleks sihilikum, mitte lihtsalt kiirem.