Kiiruse ületamine on ohtlik, kuid autojuhid ei taha sellest aru saada

Kiiruseületamiste arv on viimastel aastatel olnud pidevas tõusutrendis. 2021. aastal määrati kiiruskaamerate poolt fikseeritud liiklusseaduse § 227 rikkumiste eest 8 kuu jooksul rahatrahve ca 3,8 miljoni euro eest, käesoleval aastal 8 kuuga ca 6,4 miljoni euro eest.

“Paraku on nii, et mida rohkem me liiklusjärelevalvet teeme, seda rohkem rikkujaid tabame. Suurt rolli mängivad ka 2019. aastal soetatud mobiilsed kiiruskaamerad, mis iga aastaga üha enam rakendust leiavad. Kui statsionaarsete kiiruskaamerate asukoht on pidevalt sama trajektoori sõitvatele juhtidele juba teada, siis mobiilsed kaamerad pakuvad kiiruseületajatele nii-öelda üllatusmomenti,” selgitas PPA liiklusjärelevalvekeskuse juht Hannes Kullamäe..

Kõige sagedamini kuulevad politseinikud tema sõnul kiiruseületamise põhjendusena juhtidelt, et nad kas ei pannud spidomeetri näitu tähele või oli kiire tööle/koju/arstile või mujale.

“Sellest lähtuvalt aitaks ehk kui inimesed õpiksid oma aega paremini planeerima. Kuid liikluskäitumist mõjutavad tegelikult väga mitmed aspektid – alates isiksuseomadustest, tõenäosusest saada rikkumise eest karistatud kuni sotsiaalse surveni. Siinkohal ongi väga oluline hea eeskuju ja mõtlemine, et kui teised kiirust ületavad, ei tähenda, et mina sama peaksin tegema. Läbi positiivse käitumise on igaühel võimalik mõjutada kaasliiklejaid olema seaduskuulekam.”

Tänavu 1. märtsil jõustunud trahvimäärade tõstmise laiemat mõju on Kullamäe sõnul praegu veel vara hinnata, ühtlasi on rahatrahv kõigest üks osa tervikust liikleja mõjutamisel.

“Erinevaid inimesi mõjutavad erinevad meetodid – mõnda mõjutab suurem trahv, teist jällegi näiteks juhtimisõiguse äravõtmine, kolmandale piisab ka politseiniku näpuviibutusest. Liiklejatelt saadud tagasiside järgi mõjub trahviteade reeglina ohutu liiklemise nõudeid meelde tuletavana ning sellele järgnevalt pööratakse rohkem tähelepanu lubatud sõidukiirusest kinnipidamisele,” kirjeldas Kullamäe. 

“Kindlasti on varasemast suurem trahv mõne liikleja rahakotti oluliselt rohkem mõjutanud ja teda oma tegude üle mõtlema pannud. Kuid kõige olulisem on mõista, et lihtsam ja turvalisem on sõita lubatud piirkiirusega, siis ei pea muretsema ka trahvi või muude mõjutusmeetmete pärast.”

Liiklusjärelevalvet teostab politsei kahel viisil – politseipatrullide kaudu ning mobiilsete kiiruskaameratega. Politseipatrullide poolt teostatav vahetu järelevalve, mille käigus liiklejad näevad politseid ning rikkumine lõpetatakse selle toimepanemise kohas, on viimase kümne aastaga vähenenud ligikaudu kaks korda.

Mobiilsed kiiruskaamerad on oma olemuselt samasugused nagu statsionaarsed kiiruskaamerad, mida haldab Transpordiamet.

‘Politsei kasutuses olevad mobiilsed kiiruskaamerad erinevad vaid selle poolest, et neid saab kiiresti ümber paigutada. Mobiilse kiiruskaameraga ei teostata tegelikult politsei liiklusjärelevalvet, kuna liikleja ei taju seda politseina. Enamasti ei panda neid seadmeid üldse tähelegi ning trahvist saadakse teada alles mitu päeva hiljem posti teel,” ütles liikluseksperdist vandeadvokaat Indrek Sirk.

2020 aastal moodustasid kiiruskaameratrahvidest 84% kiiruseületamised 3-10km/h ja üksnes 2,4% olid sellised kiiruseületamised, kus kiiruseületamine oli vähemalt 21 km/h. Politsei poolt 2020. aastal avastatud rikkumiste seas oli 21+ kiiruseületajate osakaal 52%.

“See ilmestab kaamerate kasutamise eripära – põhimass on tavamõistes marginaalsed rikkumised. Seega kiiruskaameratega avastatud rikkumiste arv on küll suur, kuid püütakse tähelepanematuid. Eestimaa juhioa omanikud saavad kiiruskaamera trahvi keskmiselt kord kahe aasta järel,” tõdes Sirk.

“Kiiruskaamerad ei ole  liiklusjärelevalve, vaid liiklejate hoiakute kujundamine läbi rahakoti. Paljudele see mõjub, kuid on osa liiklejaid, keda selline meetod üldse ei mõjuta.”

“Eesti inimeste liiklusteadlikkus ja liiklusnõuetest kinnipidamine on kindlasti järjest parem. Selles on politsei tegevusel oluline roll, kuid üha vähem täidetakse liiklusnõudeid hirmust. Eesti liiklejate keskmine vanus on oluliselt tõusnud, juhiloa saajate vanus on tõusnud, autod on paremad ja juhti abistavaid lahendusi on rohkem. Paranenud on ka teede kvaliteet ning inimeste üldine õiguskuulekus,” selgitas Indrek Sirk.

“Turvavöö kasutamise osas oleme jõudnud Põhjamaade tasemele, joobes juhtimise ja kihutamisega enam üldjuhul ei kiidelda sõpruskonnas. Joobes juhtimine lisaks karistusele toob sageli kaasa ka olulised muud ebameeldivad tagajärjed nagu ühiskondliku maine ja/või töökoha kaotus,” lisas Sirk.

“Raskete liiklusõnnetuste arv on alates 2012. aastast püsinud üsna samal tasemel, on olnud siiski väike langustrend, aga alates 2021. aastast on nii raskete liiklusõnnetuste kui neis vigasaanute arv teinud tuntava tõusu. Põhjuseks kergliikurid, millega toimunud liiklusõnnetusi varem üldse liiklusõnnetusteks ei loetud.”

“Minu arust on liikluses peamine probleem suunatule mitte näitamine ja üleüldine viisakuse puudus,” ütles transpordifirma Harriveod omanik Harri Kuldner, kes igapäevaselt ühemehefirma ainsa autojuhina autoroolis olles liikluskultuurist põhjalikku ülevaate saab.

“Kiiruseületajate hulga kasvu pole mina küll kuidagi tunnetanud,” märkis Kuldner, kelle sõnul ei ole liikluskultuur laiemalt viimastel aastatel siiski märkimisväärselt kehvemaks muutunud.
“Pigem on puudu elementaarsest viisakusest ja võimest või oskusest teistega arvestada.”