Kuidas Fordist kinga saanud tippjuht automaailmas revolutsiooni korraldas 1. osa

Ilmselt tuli paljudele üllatuseks Ford Motor Corporationi presidendi vallandamine 1978. aastal – lõpplahenduse sai terve sündmuste ahel, mis muutis "Ameerika tippjuhtide kuninga" 1978. aastal üleöö töötuks. Pärast 13. juuli direktorite nõukogu koosolekut tagandati firma president, kelle aastane sissetulek oli üle miljoni dollari, ja ta tõsteti häbiväärselt ukse taha. Kuid see polnud sugugi mingi keskpärane tegelane, saamatu kulutaja, vaid mees, kes kinkis maailmale Ford Mustangi! Ja tema nimi oli Lido Anthony Iacocca, kuigi ta eelistas, et tema poole pöördutaks palju lihtsamal moel – Lee.

Pereettevõtte pärija Henry Ford II oli kindel, et Iacocca on juba kõik oma parimad autod valmistanud. Ja väikeautoga Pinto toimunud suure skandaaliga, mille konstruktsioon osutus inimestele potentsiaalselt ohtlikuks, kõrbes Lido täielikult. Ford lõi kokku kõik kahjud, mis see mudel kontsernile tõi, ja leidis, et see summa on presidendile ukse näitamiseks piisavalt tõsine. FMC direktorite nõukogu toetas ideed ühehäälselt. Nad olid kõik veendunud, et Iacocca pole enam millekski võimeline.

Kuid vaid kuus aastat hiljem raputas Lee maailma uue sensatsiooniga: täiesti uue klassi autoga. See oli Dodge Caravan, esimene mahtuniversaal ajaloos.

Juba ammu, tudengipäevil, oli Iacoccal õnn või õnnetus end "sinise ovaali", nagu Fordi tihti ookeani taga kutsutakse, toodanguga kurssi viia. Esimese isikliku autona sai ta endale 1936. aasta Ford V8, millest noor insener sugugi vaimustuses polnud. Auto oli aeglane ja kapriisne ning üldiselt oli see Lee jaoks pigem naljaobjekt kui transpordivahend. "Nii halbu autosid tootev ettevõte vajab kindlasti minu teeneid!" väitis ta, juba nagu ette teades, milline peadpööritav karjäär teda ees ootab. Nii kõik algas.

30 aastat hiljem karistab Henry Ford juunior teda, sellesama suure korporatsiooni presidenti, nagu poissi ja saadab külmalt allavoolu. Ühest hetkest muutus Lee kogu Fordi klanni silmis säravast juhist lihtlabaseks karjeristiks, kes soovib kellegi teise kohale asuda.

Tegelikult kahtlustas Lido alati, et nii kõrge lend läheb talle kalliks maksma. Konflikt tema ja Henry Ford II vahel kees vaikselt juba pikemat aega. FMC pärija pidas Iacoccat ülemeelikuks itaallaseks ja ekstsentriliseks valgekraeks. Samal ajal tegutses Lido tõepoolest oma tööandja üldise heaolu nimel. Kasumit, mille ta kaubamärgile tõi, võis lugeda sadades miljonites dollarites. See asjaolu rõõmustas ja kurvastas nooremat Fordi, muutes ebameeldiva "itaallase" vallandamise keeruliseks. Selle asemel valas pärija oma viha välja Iacocca alluvate vastu neid ükshaaval firmast välja puksides.

Kui lõpuks saabus Lee kord, oli ta alles 54-aastane. Mitte noor, aga ka mitte vana, kuid olles oma karjääri tipus, käis ühe hetkega kõik tema jaoks ootamatult alla. Jah, FMC valitsemise aastate jooksul teenis ta piisavalt, et elu lõpuni mitte midagi enam teha, kuid ta ei tundnud end pensionärina ning soovis veel midagi endast anda. Ambitsioonidega segatud energia surus teda takka. "Kui juba lahkuda, siis omadel tingimustel!" – mõtles ta süngeid mõtteid eemale peletades. Tööpakkumistest polnud tal puudu varemgi, kuid kui Ameerika sai Iacocca tagasiastumisest teada, tuli neid loendamatu arv. Mitmed suurettevõtted pakkusid Lidole enda juures juhtivaid kohti, kuid aastaid pärast ühe Suurde Kolmikusse kuuluva ettevõtte juhtimist tundunuks nende vastuvõtmine võrreldavana andeka kirurgi lahkumisega lähedalasuvasse haiglasse sanitariks.

Iacocca ei soovinud autoärist lahkuda. Mõne väikese ettevõtte juhtimine polnud samuti variandiks. Tal oli vaja viia võidule mõni suur korporatsioon. Vaba presidendi ametikoht leidus ainult Chrysler Group LLC-s.

Kunagi töötasid Chrysleri ettevõtetes paljud kõige andekamad insenerid ning avalikkus hindas selle kaubamärgi autosid suurepärase jõudluse ja eesrindlike lahenduste pärast. Kuid kui Iacocca astus üle oma uue kabineti künnise, nägi ta, et ettevõte oli läbi ja lõhki mäda. Nagu ta ütles: "Chryslerit juhiti nagu väikest toidupoodi." Kõik, absoluutselt kõik, temas oli lagunemas. Anarhia juhatuses, finantskontrolli puudumine, ebapädev juhtimine kõigil tasanditel, töötajate madal moraal – need olid vaid mõned probleemid, millega Iacocca pidi kokku puutuma. Samal ajal kandis kontsern miljoneid dollareid kahjumit (1978. aasta kolmandas kvartalis kaotas Chrysler 160 miljonit dollarit) ning kõige selle tulemuseks olid loomulikult madala kvaliteediga sõidukid.

Chrysleri juhatus tunnistas Iacoccale ausalt, et mure on kõikehõlmav ning kontsern seisab tegelikult juba mõlema jalaga hauas ja selle juhtimise võib üle võtta vaid enesetapja. Lee oli selle staatusega üsna rahul ja ta oli kõhklemata pakutava tööga nõus. Sellel otsusel oli mitu põhjust: pärast tagasiastumist tundis ta end maksimaalselt motiveerituna ning troonile naasmiseks vajas ta korralikku väljakutset. Pealegi andis see Iacoccale suurepärase võimaluse Henry Fordile oma vallandamise eest kätte maksta. Lisaks oli osa Lido endistest loomingulistest meeskondadest juba Chryslerisse üle tulnud ja aitasid hea meelega oma endisel ülemusel seda uppuvat laeva taas ujuma upitada.

Viimase seas oli ka andekas insener Harold "Hal" Sperlich, legendaarse Mustangi kaasautor. Ka temal pidas Henry Fordi vastu vimma, sest suur boss ajas alati oma joru ega lasknud tal areneda. Ja kui Iacocca FMC-st vallandati, oli Halil lõpuks reaalne võimalus ka oma arved klaarida.

Loo teine osa avaneb kui klõpsad siia!