Opel Ascona saab 55: nimi, mis jäi külge, ja kere, mis sobis igale maitsele

Opeli mudelinimede ladinapärane lõpp „-a“ pole juhuslik stiilitrikk – see sai alguse 1970. aastal Ascona ja Manta turuletulekuga. Kui varasemad Opelid kandsid saksa militaarseid või ametinimetusi meenutavaid silte (Kapitan, Kadett, Diplomat), siis Ascona pani paika uue joone, mida jätkavad tänaseni Corsa, Astra ja Zafira.

Ascona sündis, et täita turul tühimik Kadetti ja Rekordi vahel. Disainer Chuck Jordani joonestatud kere, lühikeste üleulatuvustega, sportliku joone ja 1960.–1970. aastate selge funktsionaalsusega, paistis silma, kuid jäi piisavalt lihtsaks, et olla praktiline. Sama põhja jagas ta Manta kupeega, mis tähendas head juhitavust ja mõistlikku kaalu.

Esiotsa disain, lai must iluvõre, keskel kroomitud „blitz“ ja kummalgi pool kaks esituld, ennustas üllatavalt täpselt ette tänase Opel Vizori ilmet, ainult et toona polnud seal LED-maatrikseid ega radareid, vaid lihtsalt tulesid.

Ascona tugevus oli valikuvõimalustes. Kaks- ja neljaukseline sedaan, sportlikud versioonid ning kaheukseline Voyage-universaal, mis oli suunatud noortele peredele ja rattasõpradele – idee, mis eelnes tänastele „aktiivse elustiili“ crossover’itele aastakümnetega. Hiljem lisandus ka odavam Caravan.

Ascona oli ka võistlusrajalt tuttav. Walter Röhrl võitis sellega 1974. aastal Euroopa rallimeistritiitli, võites 6 etappi 8-st, ja tõi Opelile esimese MM-etapivõidu 1975. aastal Kreeka Akropolise rallil. Tipphetk saabus 1982, kui sama tandem tuli rallimaailmameistriks.

55 aastat hiljem on Ascona kollektsionääride seas hinnatud mõlemal pool Atlandi ookeani, Ameerikas müüdi see Opel 1900 nime all, ja jääb näiteks, kuidas üks vahepealse positsiooniga pereauto võib korraga olla nii praktiline, stiilne kui ka sportlik.