Prantsuse autotööstuse sipleb agoonias

Prantsusmaa Riiklik Statistika- ja Majandusuuringute Instituut (INSEE) avaldas veebruari lõpus raporti, mis sarnaneb pigem lahangutõendile kui majandusanalüüsile. Samal ajal kui poliitikud räägivad Pariisi kohvikutes rohepöördest, haihtub riigi tööstuslik selgroog kiirusega, mis muudab varasemad prognoosid liiga optimistlikuks. Prantsuse autotööstus pole enam Euroopa uhkus, vaid hoiatav näide sellest, kuidas globaalne konkurents ja juhtimisvead hävitavad aastakümnete pikkuse pärandi.

INSEE värske analüüs paljastab halastamatu tõe: ajavahemikus 2010–2023 kaotas Prantsuse autotööstus kolmandiku oma tööjõust. See tähendab 32% langust sektoris, mis kunagi defineeris riigi tehnoloogilist taset. Võrdluseks: muu majanduse tööhõive langes samal perioodil vaid 1%.

Autoettevõtete koostetehased koondasid otse 46 000 töökohta. Tarnijate ahelatess kadusid kümned tuhanded positsioonid, kuna tootmismahud Prantsusmaal kuivasid kokku. Alates 2023. aastast kiirenes negatiivne trend veelgi, muutes lootuse taastumisele statistiliseks võimatuseks.

Kui varem pidasid analüütikud süüdlaseks ajutisi majandustsükleid, siis nüüd dikteerib reaalne maailm teistsuguse stsenaariumi. Prantsuse autohiidude strateegia on selge: kodumaal säilitatakse vaid disainistuudiod ja turundusosakonnad, samal ajal kui reaalne töö kolib sinna, kus kulud on kontrolli all.

Stellantis (Peugeot, Citroën) ja Renault Grupp reageerivad Prantsusmaa kõrgetele energiakuludele ja tööjõumaksudele lihtsa matemaatikaga. Nad liigutavad konveierid Rumeeniasse, Slovakkiasse, Hispaaniasse ja Portugali.

Prantsuse tehased on muutunud liiga kalli ülalpidamisega reliikviateks, kuid Ida-Euroopa pakub paindlikumat tööjõudu ja madalamaid tootmiskulusid, mis on eluliselt vajalikud ellujäämiseks hinnasõjas Hiina tootjatega. Ka strateegiline fookus liigub kodumaiselt sotsiaalselt vastutuselt aktsionäride kasumi ja konkurentsivõime suunas.

Samal ajal kui Prantsuse valitsus püüab subsideerida elektriautode ostu, voolab see raha sageli väljaspool Prantsusmaad toodetud sõidukite toetuseks. Hiina kaubamärgid, nagu BYD ja MG, ründavad turgu efektiivsusega, millele Prantsuse bürokraatia ja ametiühingute kütkes vaevlevad tehased ei suuda vastata.

Prantsuse autotööstuse krahhi võib võtta selge märina sellest, et emotsionaalne side “Made in France” sildiga ei suuda võita Exceli tabeleid. See on õppetund kogu Euroopale: kui sa ei suuda konkureerida efektiivsusega, muutud minevikuks.